Kalad.
Jõekene, sa järvekene,
kallis
kalarannakene!
Palju on kalu jõessa:
havid pikad, pead jämedad,
Lõhed laiad, laugud otsas,
siiad suured, seljad mustad,
lutsu küljed loogelised,
kiisa küljed kilbilised,
ahvenal harjas terava.
Varblane
laulab
Siit särat,
särat siit
Särat, särat üle aia
Jüri, Mari odraaeda
Siit-sirr.
Kassilaul.
Kurr-karr – kuhu lähed?
Nurr-narr – nurme lähen.
Mirr-marr – mida otsid?
Hirr-harr – hiiri otsin.
Kurr-karr – kust sa otsid?
Pirr-parr – peenra alt. Roti
pulmad.
Oiu, roiu, rotil pulmad,
hiire tütar sai mehele
nirgi noorema pojale.
Seal olid uhked pulmalised:
kukk oli kuldakannustega,
vares vaskivammustega,
tihane tinareega.
Jänes oli vilgas peiupoissi,
rebane roategija,
hunt oli pulma aidameesi,
karu kallis saanitäkku.
Sööt oli laia söömalauda,
põllupeenar istepinki.
|
Kojuootajad.
Koju minda oodatakse,
väravalla vaadatakse,
Kes mind koju küll ootab,
kes mind manitseb majasse?
Koer mind koju küll ootab,
koer see manitseb majasse.
Mis mina annan koerakesel,
mis mina annan kassikesel?
Koeral mina annan koorukese,
kassil kakuraasukese.
Ole terve, koerakene,
Ja minu kallis kassikene,
mind küll koju ootamasta,
väravalla vaatamasta.
Mesilane.
Mesilane,
mehikene
metsa läks
ta minetamata
koju tuli kutsumata.
Tõi ta vaha varbail
Mett tõi meelekohtadel.
Kandis ta oma tarusse
Peitis kärjekannudesse. Kits ja
hunt.
Kits läks kiideldes mäele,
Hunt läks hoobeldes järele:
Tule mulle, tule mulle kitsekene!
Ma teen uued ummiskingad,
eale seon siidirihmad,
alla apsatid punased.
Lind aga laulis lepikussa:
Ära usu, kitsekene,
ära usu hundi juttu!
Hundil on need hullud jutud,
karul on kõned kavalad-
oma nahk on ummiskingad,
sooled peale siidirihmad,
veri on apsatid punased/ |