VANASÕNAMÄNG I.
Lehte Hainsalu

KÄBI EI KUKU KÄNNUST KAUGELE

käbi ei kuku kännust kaugele
väikesel maal pole kaugusi suuri
kukub ta külmunud mullale raugele
kevadel hakkabki ajama juuri
kaugele kännust ei kuku käbi
kaugele kukkuda suudab vaid kägu
pojad ja isad on ühte nägu
seesama au ja seesama häbi
kännu kõrval idaneb käbi

TULEB AEG TULEB ARU

nurka jätad kaisukaru
pelgad ema süles nutta
ära siiski ette rutta
ära viska lapsekingi
ära meresaapaid tingi
ega enneaegu saa sa
saapad hõõruvad varbad verele
verise varbaga ei saa merele
aeg see läheb lendamisi
laps see kasvab endamisi
kingad kasvavad kaasa

TULEB AEG TULEB ARU
tuleb meri tuleb maru

ISA ON VIHANE, MÜRISTAB

EMA ON VIHANE, NÕRISTAB

üks pikseilm puha
siis jälle särab ja selgineb
siis jälle kõrab ja helgineb
kuum juuni üle õitseva luha