MUISTSED KAARDID

Kus ja millal leiutati maakaart, seda ei tea keegi. Igatahes juba õige vanal ajal kasutasid paljud rahvad omapäraseid maastikuplaane ja teejuhiseid. Jahil olles või toiduks kõlblike taimede otsingul läksid inimesed alatasa oma elukohast kaugele, mõnikord hoopis tundmatutesse paikadesse.  Rannikuelanikud käisid oma paatidega lähedastel ja kaugematel saartel. Selleks, et osata tagasi koju tulla, tehti teekonnast kaart.

Õieti see ei olnudki kaart, vaid puust, loomaluudest või kivist nikerdatud teatavat maakohta, mererannikut või saart kujutav mudel. Mudelile olid lõigatud märgid, mis tähendasid jõgesid, järvi ja inimeste elukohti.

Lõunamere saarte rahvad kasutasid meresõidukaarte. Need olid palmilehed, millele värvilised lõngad risti - rästi peale tõmmatud. Lõngade külge olid kinnitatud väikesed krabid. Lõngad, vastavalt värvusele, märkisid merehoovuste ja tuulte suundi, krabid näitasid saarte asukohti. Niisugusest palmilehele tõmmatud lõngadevõrgust ei saa tänapäeva laevnik midagi aru. Kuid muistne meresõitja oskas selle kaardi abil saarte vahel ristelda, ta teadis, millal missugust merehoovust või pärituult teatavale saarele purjetamiseks kasutada, ning oskas leida teed kodusaarele.

Vanad Aasia ja Ameerika rahvad tegid oma linnade plaanid suurtele kivilahmakatele. Sinna raiuti peatänavad ja valitsejate hooned. Olid olemas ka kividele või templiseintele raiutud taevakaardid. Neil kujutati Päikest, Kuud ja tähti kalliskividega. XVI sajandil teatas Mehhiko vallutaja Hernando Cortez, et asteekidel (üks indiaani rahvaid) olid koolid, kus õpetati koostama ja säilitama kaarte. Kaardid ja skeemid olid valmistatud oskuslikult ning kunstipäraselt.

1880. aastal keegi maadeuurija andis indiaanlasele Euroopas trükitud kaardi ja palus sellel näidata teatavasse kohta rännuteed. Indiaanlane lükkas kaardi kõrvale, kükitas maha ja hakkas sõrmega liivale vedama arusaamatuid jooni. Ta ei tundnud kaasaegseid kaardimärke, vaid joonistas ümbruskonna plaani oma esiisade poolt loodud märkidega. Alles pärast indiaanlase seletust taipas maadeuurija joonte tähendust - need kujutasid jõgesid, metsi, soid, külasid ning isegi maapinna tõuse ja langusi. Maadeuurija jõudis eksimatult sihtkohta, sest indiaanlase plaan osutus õpetatud eriteadlaste poolt valmistatud kaardist märksa täpsemaks.

Pioneer nr. 4 / 1967.

1. Kodust kaugemale minnes, tehti teekonnast kaart eelkõige selleks,
a.  et osata tagasi koju tulla
b. et näidata teistele, kus käidud
c.  et kodus igavust peletada

2. Algselt olid maakaardid
a. paberist
b. puust, loomaluudest või kivist
c. kilest

3. Lõunamere saarte rahvad kasutasid meresõidukaarte, mis olid
a. kookospähklid
b. teokarbid
c. palmilehed

4. Palmilehtedele keritud lõngad, vastavalt värvusele, märkisid
a. merehoovuste ja tuulte suundi
b. saari
c. rikkalikke jahimaid

5. Vanad Aasia ja Ameerika rahvad tegid oma linnade plaanid
a. eeslikõrvadele
b. suurtele kivilahmakatele
c. puidust tahvlitele

6. Kividele või templiseintele raiutud taevakaartidel kujutati Päikest, Kuud ja tähti
a. kalliskividega
b. seasilmadega
c. männikäbidega

7. Asteekidel olid koolid, kus õpetati koostama ja säilitama kaarte juba
a. XI sajandil
b. VI sajandil
c. XVI sajandil