KOOREÜRASKID   Kooreüraskid on suurimad puidukahjurid meie metsades. Kooreüraskid on 4-9 cm pikkused, pruunid või mustad mardikad. Suurema osa elust veedavad nad puukoore all peidus või puidus. Aprillist juunini teevad kooreüraski-mardikad pulmalende. Munad paigutab emasürask koore alla rajatud emakäiku. Iga kooreürask muneb kuni 100 muna. Munadest arenevad vastsed, kes toituvad koore all. Vastsed närivad oma käigud risti emakäiguga ja nukkuvad oma näritud käikude lõpus. Vastsed nukkuvad ja juba 6 nädala pärast kooruvad nukkudest noormardikad, kes jätkavad koorealuse närimist. Kui kooreüraskeid on palju, näritakse koorealune nii läbi, et koor võib tüvelt laikudena maha variseda. Valmikud talvituvad kas koore all või mullas. Tavaliselt asustavad kooreüraskid nõrgestatud puid. Soodsates tingimustes sigivad kooreüraskid aga jõudsasti ning ründavad siis ka elujõulisi puid. Harilikult suudavad terved puud võidelda kooreüraskite vastu vaiguga, milles kooreüraskid hukkuvad.   KOOREÜRASKITEGA VÕITLEMINE   Nii nagu paljud teisedki putukad, eritavad kooreüraskid erilisi lõhnaaineid, feromoone, mis on teistele kooreüraskitele nagu lõhnateated. Isased kooreüraskid meelitavad erilise lõhnaga ligi emaseid kooreüraskeid. Teise lõhnaga annavad kooreüraskid teada , et puu on juba kooreüraskite poolt asustatud. Teadlased tahavad putukate lõhnateateid ära kasutada putukatõrjes. USA teadlased näiteks kasutasid isaste putukate lõhnaainet liimpüünistes, millesse lõhna peale kukkutulnud emased kooreüraskid kinni kleepusid. Kooreüraski feromoonpüünist püütakse välja töötada ka meil Eestis. Millises metsas on kooreüraskeid kõige rohkem?