LEIB Karl Ader Leivasaamise lugu on raske ja keeruline. Juba siis kui mina olin väikene poiss, õpetas ema mind sirbiga rukist lõikama. Vasaku käega võtsin põllu äärest peotäie rukkikõrsi ja parema käega lõikasin poolviltu maa lähedalt kõrred läbi. Asetasin selle varem maha pandud õlgsidemele. Lõigata tuli mitukümmend peotäit. Sidusin siis vihu kinni. Ema töötas samuti, aga palju kiiremini kui mina. Väsitav oli see poolkummargil töö. Ema oli piimamannerguga haput piima ühes võtnud. Käisime vahetevahel rüüpamas. Emal jooksis higi palgeid pidi alla. Minul samuti. Lõpuks oli põllulapilt rukis lõigatud. Nüüd kandsime vihud sinna, kuhu isa näitas. Hakkasime hakke tegema. Panime vihud üksteise najale püsti. Oli parasjagu vihke üles seatud, sidus isa kaks jämedamast otsas kõrresidemega kokku ja pani hakile pea otsa. Nii olid terad vihma eest kaitstud. Siis lasti hakke põllul nädalapäevad tuule käes kuivada. Ühel heal päeval tuldi Miiraga, tõsteti hakid koormasse ja veeti rehe alla. Sealt kanti vihud rehetarre ja tõsteti üles parsile püsti. Suur reheahi küdema. Ahju köeti mitu päeva. Terad pidid ilusasti ära kuivama. Sai see tehtud, lükati parred järjest lahti ja lasti vihud puhtale, kõvale muldpõrandale. Rehetare uks tõsteti hingedelt maha ja asetati poolviltu lävepakule. Algas rabamine. Vihu tüvest võeti kahelt poolt kinni ja löödi latv vastu lamavat ust. Sedaviisi peksti nii kaua, kuni peadest kõik terad välja olid lennanud. Veel paar põmakat tüvega vastu ukselaudu ja olidki terad kätte saadud. Nüüd tehti rehealuse uksed kahelt poolt lahti ja isa hakkas tuulama. Aganad lendasid tuuletõmbega minema. Puhtad terad langesid sarja alla hunnikusse. Hunnikust tõsteti terad külimituga kotti ja viidi veskile. Uudsejahust tegi ema leivad. Esimese uudseleiva söömine oli pidulikum kui harilikult. Ema lõikas igaühele kääru leivapätsist. Värske leib, köömned sees... Missugune imehea lõhn. Puhas rukkileib... Missugune maitse... Sõime vaikides ja hardalt. Ei tulnud kõne allagi, et leivaga võis mängida või leivaraase maha pillata. Vaegvaga saadud leiba õpetati meid varakult hoidma ja hindama. Nüüd on kõik palju lihtsam ja kergem, masinad aitavad töö ära teha. Kuid praegugi peab väga palju tööd tegema ja vaeva nägema, enne kui leib põllult lauale jõuab. Karl Ader. Kui mina sirgusin suuremaks... - Tallinn: EESTI RAAMAT, 1989. - Lk. 45-46.