NÜÜD JA ENNE
V. Lunkeviè i järgi A. Rõuk

Selleks, et näidata, kui väga erinevad on üksteisest meie koduloomad ja põllud, aias kasvatatavad taimed, peatume mõne üksiku juures neist pikemalt. Selle juures tuleb ainult meeles pidada, et niihästi koduloomade tõugusid, kui ka kultuurtaimede sorte võrratult palju on ja et siin ainult mõnda neist nimetet saab.

Aga kas ikka ja alati on ühepalju koduloomade tõugusid ja kultuurtaimede sorte olnud? Kas, näituseks, alati on inimesel aias sama palju sorte õunu ja pirne olnud, laudas sama palju tõugu veiseid, sigu, lambaid, tallis - hobuseid, õues - koeri, kui praegu?

Muidugi mitte! Et see tõesti nii on, selleks siinkohal paar - kolm näidet.

Kindlasti on teada, et vanul kreeklasil, kes ligi paartuhat aastat tagasi elasid, ühtegi niisugust hobust ei olnud, nagu seda meie aja inglistõugu - ratsahobune ja tööhobuste hulgas raskeveohobune on. Ei olnud neil tuntud samuti ka kõik need sigade tõud, mida nüüd suuremad Inglismaa seakasvatajad omale soetanud. Ja ometi olid vanad kreeklased harituim rahvas tol aal, kellele siis ka ainult kõige rohkem koduloomade tõugusid tuntud pidi olema.

Samuti on teada, et vanad roomlased, kes ka haritud rahvas oli, kõrvitsat, näituseks, mittesöödavaks taimeks lugesid, mille tõttu seda siis ka väga harva kasvatati. Et neile siis ka paljud, kui mitte suurem osa, praegu kultiveeritavast kolmest - neljastkümnest kõrvitsa sordist tundmatud pidid olema, on enam kui selge.

Ka ei tundnud roomlased tol aal kõiki neid ploomi ja pirni sorte, mida meie ajal nii rohkel arvul aedades kasvatatakse. Neil olid küll ploomi ja pirnipuud olemas, kuid ainult mõnda harilikumat sorti, mis kaugeltki nii suurt, mahlakat ja maitsvat vilja ei kandnud, kui meie aja puud.

Kuid ülearune on näitusi nii vanust ajust otsida. Veel möödunud aastasajal tegi kuulsaim prantsuse õpetlane Buffon kindlaks:

et palju lille, aia ja puuvilja, mida tol ajal rohkesti kasvatati, sortidest veel 150 aastat tagasi inimsoole täiesti tundmatud olid;

et puuvilja sordid, mis 150 aastat tagasi inimsoole tundmatud olid, mainitud aja vältusel inimese juhtiva käe all palju paremaks, suuremaks, maitsvamaks olid muutunud;

et paljud puuvilja sordid, mis 150 aasta eest kasvatati, mainitud aja vältusel täiest maa pealt ära kadunud olid: neid kui halbu sorte enam ei kasvatatud.

Kui see kuulus teadlane kõiki neid lille, aia ja puuvilja sorte näha võiks, mida meie ajal kasvatatakse, siis leiaks ta, et ka meie ajal palju uusi sorte juurde on tulnud ja et need sordid, mis tema ajast järele on jäänud, palju viljakandvamaks, suuremaks ja maitsvamaks muutunud on.

Nõnda siis, peab oletama, et vanal ajal, mitu tuhat aastat tagasi, inimsugu palju vähem koduloomade tõugusid ja kultuurtaimede sorte tundis, kui praegu, ja et tolleaegsed koduloomad ja kultuurtaimed meie aegseist koduloomist ja kultuurtaimist kasulikkuse suhtes mitmeti halvemad olid.

“Juba muistseaegsed Schveitsimaa elanikud, kes omad lihtsad eluurtsikud veel järvede ja jõgede peale vaiade otsa ehitasid, kasvatasid mitmet sorti nisu, otre, kaeru, läätsi ja ube, kuid saak, mis nad said, oli palju alaväärtuslisem ja kehvem, kui meie aeg” - kirjutab ajaloolane.

Sellest, kuidas elasid vanal ajal kreeklased ja roomlased, jutustavad meile neist järele jäänud kirjad, kuid kuidas saada teateid nende aegade kohta ja nende rahvaste üle, kellest meile mingisuguseid kirjalikke tõendusi järele jäänud pole?

Õpetlastel on korda läind kindlaks teha, et inimsugu palju aastatuhandeid tagasi ligikaudu samasugust elu elasid, kui seda mõned metsinimesed praegusel ajal elavad. Õppides nende metsinimeste elu ligemalt tundma, võime meie, tähendab, enestele ka pilti luua alginimese s.o. meie metsesivanemate elust.

Meid huvitab siin kohas küsimus - kui mitmet tõugu koduloomi ja aias ja põllul kasvatatavate taimede sorte tundsid meie kauged esivanemad? Vaatame, mida pakuvad selles suhtes meile praeguse aja metsinimesed. -

Praeguse aja metsinimeste juurest leiame meie niisuguseid suguharusid, kes niihästi põllu harimisega kui ka karjakasvatamisega tegemist teevad. Kuid koduloomade tõugusid ja vilja sorte tunnevad nad õieti piiratud arvul. Neil ei ole sagedasti mingisugust ettekujutust sellest, et kuskil mujal nii väga mitmet tõugu loomi ja väljavalitud sorte rukkid, nisu, otre, kaeru kasvatatakse.

On aga veel ka niisuguseid metsinimeste suguharusid olemas, kes omas arenemises mainituist veel palju madalamal seisavad. Põllu harimine on neile veel täiesti võõras. Neil ei ole kindlat eluaset ega ka elumaju. Oma eluaja saadavad nad hulkumisega metsis ja rohtlaanes mööda, kus nad metsloomade peale jahti peavad. Koduloomade hulgast võime meie nende juurest ainult koera leida, ehk ka seegi veel pooltaltsutamatu, metsiku loomuga on.

Nälgimiskorril, mida sagedasti metsinimesil kannatada tuleb, korjavad nad metspuude vilju, kraabivad maa seest metstaimede juurikaid ja mugulaid ja täidavad sellega näljakustutamiseks oma kõhtu.

Oli aeg, kus terve inimsugu mainitud metsinimeste sarnane oli. Toidust otsides pidid nad ühest kohast teise rändama, kuna näljasunnil vahest isegi niisuguseid aineid sööma pidid, mille pääle meie aja inimene ka kõige suurema kõhutühjuse korral vaatama ei hakka. Ei olnud neil tol aal ei koduloome, ei taimi, mida meie ajal aedades ja põldudel kasvatatakse. Nad pidid leppima sellega, mida pakkus neile kehv loodus.

Kui neil aga rohkel arvul toitu juhtus olevat, siis, muidugi, ei söönud nad kõiki seda, mis aga kätte juhtus, vaid valisid maitsvamat.

V. Lunkeviè i järgi A. Rõuk. - Kuidas võrsusid koduloomad ja kultuurtaimed. - 1922. - Lk. 17 - 21.