TÕUGUDE TEKKIMINE VALIKU TAGAJÄRJEL Millal oli see aeg, mil inimesed esimesed metsloomad taltsutasid ja mil nad esimest korda looduses vabalt kasvavate taimede kasvatamisega katseid tegema hakkasid, on raske öelda; on ainult kindel, et see ammu, ammu, tuhandeid aastaid tagasi, sündinud on. Mitmesuguseis jutukesis ammu möödunud ajast leiame meie märkusi selle üle, et juba siis koer, kass, lammas, veis, hobune koduloomadena inimese juures elasid ja et inimesed juba sel ajal suuremail ehk vähemail haritud maatükel ühte ehk teist vilja kandvaid taimi, puid kasvatasid. Kuid tolleaegseis loomes oli veel palju metsloomalikku verd ja ihasid, kuna põllul kasvatatavad taimed jälle omas hääduses, viljakuses ja saagi andmise rohkuses meie aja taimist kaugel taga seisid. - tõuge, sorte oli tol ajal veel õieti vähe. Kuidas paranesid aga tõuliselt need loomad inimese juures elades, kuidas läksid paremaks ka põllul kasvatatavad taimed? Ja kuidas tekkisid uued vilja sordid, uued loomade tõud? Nende küsimuste selgitamiseks järgmised näited. Oletame, et karjakoeral on pojad. Teie ees on viis koerapoega. Need on kasvu, karva, kogu ja tugevuse poolest ühtlased. Teil ei ole neid kõiki aga tarvis ja sellepärast jätate neist omale ainult ühe, kuna teised neli tükki võõrastele ära annate. Aga missugune just neist viie poja hulgast teie omale jätate? Muidugi mõista selle, kes teie arvamise järele, koeraks saades kõige paremini teie nõudeid karjahoidmise alal täitma saab. Teie otsus selles on selge: teil on hääd, tublit, tragit, arukat karjakoera tarvis - ja niisuguse valisite teie ka poegade hulgast. Ja oletame, et teie poolt valitud kutsikas ka tõesti hääks karjakoeraks välja areneb. Sel koeral saavad omat korda jälle pojad olema. Millisiks koeriks arenevad need pojad? Muidugi, nagu see kõigile juba tuttav - ka häädeks, kui erandid arvamata jätta, koerteks. Ja nii põlvest põlve. Kuid valides alati ainult parimaid poegi, kasvatate, parandate teie ühtlasi ka koera tõugu; paremate koerte poegist kasvavad ka paremad koerad! Võtame teise näite. Aednik kasvatab kevadel peenral kapsa taimi. Tuleb istutamise aeg. Kuid mitte kõik taimed ei ole ühesugused hääd: ühed on neist tugevad, teised - kidurad, jõuetud. Ja aednik heidab istutamisel kõik kidurad, jõuetud taimed kõrvale; ta teab, et ainult terveist, tugevaist taimist saavad suured, hääde päädega kapsad kasvama, kuna kidurad taimed kas sootuks kaovad ehk jälle ainult lehtpäid kasvatama saavad. Kuid ootame edasi. Tuleb sügis - kapsaste raiumisaeg. Kuid enne, kui kapsaid kontsult raiuma hakata, valib aednik kõige suuremate ja tihedamate päädega kapsad, võtab nad peenralt ehk vaolt kõige juurtega maa seest üles ja jätab seemneks - ruuduks. Ruuduks jäetud kapsad istutatakse järgmisel kevadel maha. Nad hakkavad kasvama, õitsevad ja kasvatavad seemneid. Seemned külvatakse järgmisel aastal jälle maha. Neist võrsuvad taimed. Taimed istutatakse maha, kus juures jälle kõik kidurad ja jõuetud taimed kõrvale heidetakse. Tuleb sügis. Aednik valib jällegi kõige paremate päädega kapsad ruuduks jne. jne. Kuid mida parem kapsa ruut, seda paremad kapsad kasvavad ka seemnest. Need kaks näitust annavad meile selge pildi sellest, kuidas koduloomad ja põllul kasvatatavad taimed tõuliselt aegajalt ikka paremaks ja paremaks muutusid ja edasi muutuvad. Iga loomakasvataja püüd on võimalikult paremaid loomi soetada; iga aedniku ja põlduri püüd niisuguseid viljapuid ja viljataimi kasvatada, mis võimalikult rikkalikumat ja väärislisemat vilja kannaksid. Aga meie kauged esivanemad - need, kes praeguse aja metsinimeste viisil elasid - eks neil olnud ka sarnased püüded? Eks ka nemad püüdnud enesele võimalikult paremaid koeri, hobuseid, lehmi, sigu kasvatada; eks ka nemad püüdnud võimalikult kandvamaid ja paremaid viljapuu, aia- ja põlluvilja sorte kasvatada? Aga kui neil see püüd oli, siis on selge, et nad selle saavutamiseks ei ajast ega vaevast, raskusist ei hoolinud. Nii paranesid, kultiveerusid pikkamööda kõik koduloomade seltsid ja aia- ja põlluvilja sordid muutunesid seni, kuni nad seisukorrani jõudsid, millises meie, kultuuriinimesed, neid praegu näeme.
V. Lunkeviè i järel A. Rõuk. Kuidas võrsusid koduloomad ja kultuurtaimed. - 1922. - Lk. 28 - 31. |