KAKS AHVI

KAKS AHVI
Julia Haas & Kristen Grant
Deerfield Elementary School

Tegelased:
Jutustaja
oranz ahv: Härra Karvakera
pruun ahv: Piuksu

Jutustaja Nüüd mängime teile lühinäidendi, mille pealkiri on "Kaks ahvi".
See räägib kahest ahvist, kes on sõbrad. Nad on üksteisega väga sarnased ja samas ka väga erinevad.
Pruuni ahvi nimi on Piuksu ja oranzi ahvi kutsutakse Härra Karvakeraks.
See näidend õpetab meile, kuidas pidada lugu oma kaaslastest ja iseendast.
Ja nüüd saage tuttavaks Piuksuga. Kuulake, mida ta räägib oma peegelpildile.

EESRIIE

Piuksu (vaatab peeglisse ja viriseb)
Ma tahan olla oranzi värvi. Mulle ei meeldi sugugi minu praegune värv. See on nii igav. Miks ei võiks ma olla apelsinikarva?
Minu onupoeg Pärdu on oranz, minu tädi Lu on oranz, minu sõber Tomm on oranz, isegi apelsin on oranz, ainult mina mitte!
Võiksin ju ennast üle värvida? Aga ei, kui sadama hakkab, kulub värv maha ja olen jälle pruun.
Kuid nüüd tuli mulle küll hea mõte!
Täna õhtul söön banaanide asemel ainult apelsine, porgandeid ja kõrvitsaid. Võibolla see muudab mind oranziks.
(Ta paneb peegli käest ja longib kurvalt lavalt minema.)

Härra Karvakera (Tuleb lavale ja leiab peegli. Hakkab ennast peegli ees uurima ja omaette rääkima.)
Iga kord, kui peeglisse vaatan, näen ikka sedasama!
Miks ei võiks ma olla pruun, nagu kõik korralikud ahvid?
Mulle ei meeldi oranz kasukas, sest see on liiga silmatorkav. Ma hirmutan niimoodi inimesi ja teised ahvid ei taha mind enda seltsi võtta.
Aga mida saan ma teha?
Käes! Pean sööma kümme kilo sokolaadi, siis muutun kindlasti pruuniks!
Aga ei! Sellest pole kindlasti abi. Nii jään ma hoopis haigeks.
Võiksin ju ennast lasta üle värvida, aga see maksaks liiga palju.
Mida küll teha?
(Ja Härra Karvakera jääb lavale peeglit hoides seisma, sellel ajal kui jutustaja kõneleb.)

Jutustaja Kas te ei arva, et nii Piuksul kui ka Härra Karvakeral jääb puudu eneseuhkusest?
Et elada õnnelikult, tuleb armastada iseennast just sellisena, nagu sa oled ja oma kaaslasi niisugustena nagu nemad on.
(Samal ajal tuleb Piuksu lavale tagasi ja jääb Härra Karvakera silmates seisma.
Härra Karvakera ei märka midagi ja vaatab edasi peeglisse.
Lõpuks hakkab Piuksu rääkima.)

Piuksu Missugune ilus oranz karv sul on! Tahaksin, et mina oleksin samasugune!

Härra Karvakera Mulle see värv küll ei meeldi. Ma olen inetu ja ainult hirmutan teisi. Parema meelega oleksin pruun, nagu sina!

Piuksu Aga sa pole ju üldse inetu ja sa ei hirmuta mind sugugi.

Härra Karvakera Kas ma pole siis inetu? Mõtled sa seda tõsiselt?

Piuksu Muidugi ma mõtlen! Tahaksin olla just selline nagu sina.

Härra Karvakera Võibolla saaksime karva maha ajada ja üksteisele selga kleepida? Äkki õnnestub?

Piuksu Aga see teeks haiget! Pealegi on see rumal mõte. Kuidas me siis vannis käiksime?

Härra Karvakera Sul on vist õigus. Me ei saa oma värvi muuta.
Arvan, et meil peaks olema lihtsalt rohkem uhkust olla sellised, nagu me oleme.
Kas sa arvad tõesti, et oranz karv on ilus?

Piuksu Isegi väga!
Tead, me mõlemad peaksime rohkem lugu pidama nii endast, kui ka üksteisest.

Härra Karvakera Mis see lugupidamine on? Ma ei saa sellest aru.

Piuksu Noh, püüan sulle seletada.
Kui sa viskad prahti maha, siis sa ei pea meie Maast lugu. Aga kui siis tuleb keegi ja korjab prahi üles, siis ta peab Maast lugu. Järelikult lugupidamine on see sama, mis hoolimine.

Härra Karvakera Nüüd ma saan aru.

Piuksu ja Härra Karvakera koos Nüüdsest peale on meil rohkem uhkust olla sellised, nagu me oleme!

Jutustaja Minu arvates on see imetore õppetund, mille Piuksu ja Härra Karvakera üksteisele andsid.

EESRIIE

Jutustaja	Nüüd mängime teile lühinäidendi, mille pealkiri on "Kaks ahvi". See räägib kahest ahvist, kes on sõbrad. Nad on üksteisega väga sarnased ja samas ka väga erinevad. Pruuni ahvi nimi on Piuksu ja oranzi ahvi kutsutakse Härra Karvakeraks. See näidend õpetab meile, kuidas pidada lugu oma kaaslastest ja iseendast. Ja nüüd saage tuttavaks Piuksuga. Kuulake, mida ta räägib oma peegelpildile.
	EESRIIE
Piuksu	(vaatab peeglisse ja viriseb) Ma tahan olla oranzi värvi. Mulle ei meeldi sugugi minu praegune värv. See on nii igav. Miks ei võiks ma olla apelsinikarva? Minu onupoeg Pärdu on oranz, minu tädi Lu on oranz, minu sõber Tomm on oranz, isegi apelsin on oranz, ainult mina mitte! Võiksin ju ennast üle värvida? Aga ei, kui sadama hakkab, kulub värv maha ja olen jälle pruun. Kuid nüüd tuli mulle küll hea mõte! Täna õhtul söön banaanide asemel ainult apelsine, porgandeid ja kõrvitsaid. Võibolla see muudab mind oranziks. (Ta paneb peegli käest ja longib kurvalt lavalt minema.)
Härra Karvakera	(Tuleb lavale ja leiab peegli. Hakkab ennast peegli ees uurima ja omaette rääkima.) Iga kord, kui peeglisse vaatan, näen ikka sedasama! Miks ei võiks ma olla pruun, nagu kõik korralikud ahvid? Mulle ei meeldi oranz kasukas, sest see on liiga silmatorkav. Ma hirmutan niimoodi inimesi ja teised ahvid ei taha mind enda seltsi võtta. Aga mida saan ma teha? Käes! Pean sööma kümme kilo sokolaadi, siis muutun kindlasti pruuniks! Aga ei! Sellest pole kindlasti abi. Nii jään ma hoopis haigeks. Võiksin ju ennast lasta üle värvida, aga see maksaks liiga palju. Mida küll teha? (Ja Härra Karvakera jääb lavale peeglit hoides seisma, sellel ajal kui jutustaja kõneleb.)
Jutustaja	Kas te ei arva, et nii Piuksul kui ka Härra Karvakeral jääb puudu eneseuhkusest? Et elada õnnelikult, tuleb armastada iseennast just sellisena, nagu sa oled ja oma kaaslasi niisugustena nagu nemad on. (Samal ajal tuleb Piuksu lavale tagasi ja jääb Härra Karvakera silmates seisma. Härra Karvakera ei märka midagi ja vaatab edasi peeglisse. Lõpuks hakkab Piuksu rääkima.)
Piuksu	Missugune ilus oranz karv sul on! Tahaksin, et mina oleksin samasugune!
Härra Karvakera	Mulle see värv küll ei meeldi. Ma olen inetu ja ainult hirmutan teisi. Parema meelega oleksin pruun, nagu sina!
Piuksu	Aga sa pole ju üldse inetu ja sa ei hirmuta mind sugugi.
Härra Karvakera	Kas ma pole siis inetu? Mõtled sa seda tõsiselt?
Piuksu	Muidugi ma mõtlen! Tahaksin olla just selline nagu sina.
Härra Karvakera	Võibolla saaksime karva maha ajada ja üksteisele selga kleepida? Äkki õnnestub?
Piuksu	Aga see teeks haiget! Pealegi on see rumal mõte. Kuidas me siis vannis käiksime?
Härra Karvakera	Sul on vist õigus. Me ei saa oma värvi muuta. Arvan, et meil peaks olema lihtsalt rohkem uhkust olla sellised, nagu me oleme. Kas sa arvad tõesti, et oranz karv on ilus?
Piuksu	Isegi väga! Tead, me mõlemad peaksime rohkem lugu pidama nii endast, kui ka üksteisest.
Härra Karvakera	Mis see lugupidamine on? Ma ei saa sellest aru.
Piuksu	Noh, püüan sulle seletada. Kui sa viskad prahti maha, siis sa ei pea meie Maast lugu. Aga kui siis tuleb keegi ja korjab prahi üles, siis ta peab Maast lugu. Järelikult lugupidamine on see sama, mis hoolimine.
Härra Karvakera	Nüüd ma saan aru.
Piuksu ja Härra Karvakera koos	Nüüdsest peale on meil rohkem uhkust olla sellised, nagu me oleme!
Jutustaja	Minu arvates on see imetore õppetund, mille Piuksu ja Härra Karvakera üksteisele andsid.
	EESRIIE