PIPS JA PIP Nukunäidend kahes pildis. Tõlkinud S. Lauren T e g e l a s e d: 1. KANA, 2. KANAPOEG PIPS, 3. KANAPOEG PIP, 4. HIIR, 5. REBANE ESIMENE PILT Kanala juures. Paremal esiplaanil on kanakuut, vasakul tagaplaanil on puu. Kogu õu on piiratud taraga. PIPS (nokib paremal teri). PIP (nokib vasakul teri). PIPS: Ema ütles, et me peame kõik ära sööma. PIP: Ja kui me oleme söönud, võime mängida. PIPS: Kas sa lõpetad varsti? PIP (loendab): Üks, kaks, kolm, neli, viis. Viis tera on veel. PIPS: Näita! (läheb Pipi juurde.) Õige, viis. (tagasi.) PIP: Ka sinul? PIPS: Üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus. Kuus! PIP: Näita! (Läheb Pipsi juurde.) Tõsi, kuus. Kuus! PIPS: Teeme hästi ruttu! PIP: Muidugi! Üks, kaks, kolm! las käia! Mõlemad nokivad kiiresti teri. PIPS: Valmis! PIP: Mul ka. Nüüd hakkame mängima! PIPS: Kas peitust? PIP: Ei, mängime parem kula! PIPS: Oi jah! Sina oled! Püüa! (Jookseb eemale.) PIP (Pipsi kannul): Ära jookse nii kiiresti! PIPS: Mis sa veel ei taha! PIP: Kohe saan su kätte. (Jõuab Pipsile järele.) Käes! Haaravad teineteisest kinni. PIPS: Oh, ma ei jõua enam sugugi joosta! PIP: Mina ka mitte. (Uue õhinaga.) Kas veel kord? PIPS: Olgu! PIP: Nüüd jooksen mina! Sina püüad! (Peidab ennast ära.) PIPS: Kus sa oled? PIP: (vaatab puu tagant välja; lastele): Ärge öelge! PIPS (otsib): Kus see Pip ometi on? PIP (vasakult puu tagant): Siin! PIPS (läheb sinna): Siin! PIP (nagu varem): Ei, siin! PIPS (nagu varem): Siin siis? Jooksevad mõlemad ümber puu, kuni saavad teineteist kätte. PIP: Küll on tore! Mis me nüüd mängime? KANA: Magama, magama, Pips ja Pip! MÕLEMAD: Oh, emake, vara on veel! KANA: On juba aeg. Kas sõite kõik ilusti ära? PIP: Jaa. Mitte teragi ei jätnud järele. PIPS: Mina sõin ka kõik ära. KANA: Tubli, Pips ja Pip, tubli! PIP: Kas me kasvame nüüd mõlemad suureks? KANA: Jaa. Suureks ja tugevaks. PIPS: Nagu sina? KANA: Jaa, nagu mina. PIP: Kas mina saan ka niisugused ilusad pruunid suled nagu sinul on? KANA: Saad küll PIPS: Mina ka? KANA: Sina ka. PIP (hüpeldes): Pruunid suled, pruunid suled! Siis ma võin lennata ka. PIPS: Mina ka. PIP: Siis lendan üle tara, nii nagu ema. Vaata, ma juba saan natuke lennata. (Lendab.) PIPS: Mina ka! Mõlemad katsuvad lennata. KANA: Kui te mõlemad juba hästi lennata oskate, siis võtan ma teid kaasa vihmausse otsima. PIP: Tiigi äärde? KANA: Jah, tiigi äärde. PIPS: Kas sa täna õhtul ka sinna lähed? KANA: Lähen kohe praegu. Sellepärast peategi magama minema. PIP: Võta meid kaasa, üksainus kord. KANA: Ei, ei! Ma lähen üksi. Tee tiigini on pikk ja ma pean kogu aeg valvel olema, et mitte rebasega kokku sattuda. PIPS: Rebane on paha, eks ole, ema? KANA: Väga paha. Ta sööb kanu. PIP: Kas kanapoegi ka? KANA: Ka kanapoegi. PIPS: Ma kardan rebast. KANA: Ära karda. Siia ta juba sisse ei pääse. Tara on tugev. PIP: Kas ta lennata ei oska? KANA: Ei, tal pole tiibu. PIPS: Siis ma ei karda. PIP: Ma tahaksin teda kangesti näha. Ehk ta läheb siit mööda? KANA: Seda võib juhtuda. Ärge te ainult teda kuulake! Ta on kuri ja valelik. Pidage seda meeles. PIPS: Kui ma teda näen, siis ütlen: "Paha rebane!" PIP: Mina ka: "Paha rebane!" KANA: Olen teile temast sageli kõnelnud. Te teate küll, kui ohtlik ta on. Nüüd minge magama. Mina aga lähen vihmausse otsima. Head ööd! MÕLEMAD: Head ööd! (Ära.) KANA (uurib tara): Vaja õige järele vaadata, kas tara on terve. On küll. (Kuulutab kuudi juures.) Juba magavad. Nüüd kiiresti tiigi äärde! (Ära.) REBANE (tuleb teiselt poolt tara tagant): Vaata aga vaata! Siin oleks nagu kanakuut. Ei tea, kas seal kanu ka sees peaks olema? LAPSED (vastavad). REBANE (käib piki tara): Küll on rumal, et ma läbi tara ei mahu. Lapsed, öelge mulle kanade nimed, et ma teaksin, kuidas neid kutsuda. LAPSED: Ei ütle! REBANE: Noh, mina olen rebane ja küllap ma juba tean, kuidas neid välja meelitada. Ka-ka-ka-ka-kaa! PIPS: Ema kutsub. (Tuleb välja.) Mis on? PIP: Tahan magada. (Tuleb välja.) Mis on? Vaatavad mõlemad ümber, kuid ei märka rebast. PIP: Ema polegi? PIPS: Ei, ta läks ju vihmausse otsima. REBANE: Tere õhtust, armsad tibukesed! Ah teie ema polegi kodus? See on huvitav. PIPS (ehmunult): See on rebane. PIP: Ma arvan ka. Mis sa tahad? REBANE: Tulge õige siia tara juurde, tahaksin teilt midagi küsida. PIPS: Ei tule. MÕLEMAD: Paha rebane! REBANE: Ma ei tee ju teile midagi. Tahtsin teile midagi kinkida. (Pistab tara vahelt sisse pruuni sule.) PIP (tõstab sule üles): Pruun sulg! Kui ilus! REBANE: Tahad sa seda endale? PIP: Tahan küll. On sul veel niisuguseid? REBANE: On. Kodus. Väga palju. Rohelisi, punaseid, kollaseid. PIP: Tore. Ma tahaksin neid kõiki näha REBANE: Tule kaasa, ma näitan! PIPS(tasa): Ära mine! Ta valetab. PIP (niisama tasa): Kuid ta kinkis ju meile ilusa pruuni sule. PIPS: Tuleta meelde, mis ema ütles! PIP (rebasele): Too need kirjud suled siia, too siia! REBANE: Neid on väga palju, ma ei jaksa kanda. PIP: On sul neid nii palju? REBANE: Te võite ju mõlemad tulla, ma ei ela kaugel. PIP: Ema ei luba. REBANE: Me käime ruttu ära, ema ei saa sellest teadagi. Ma kingin teile palju sulgi. PIP: Kui palju? REBANE: Kummalegi kuus sulge. PIP: Tule, Pips, lähme! PIPS: Ei, ma parem ei tule. PIP: Sa ei saagi kirjusid sulgi. REBANE: Tule, Pip, tule üksi. PIP (poeb läbi tara, jookseb koos rebasega minema): PIPS: Aga ema ütles ju ometi, et rebane on kuri ja paha ... Lähen õige tasahilju järele ja vaatan, kas PIP saab rebaselt kirjusid sulgi. (Ära.) E e s r i i e TEINE PILT vasakul esiplaanil õõnes puu, mille oksad alla ripuvad. Tüveõõne ees on trellitatud uks, ukse taga vangistatud Pip. Ukse ees rebane. Paremal väike küngas hiireauguga. PIP: Paha rebane, sa ei mõtlegi mulle sulgi kinkida. Panid mu hoopis luku taha. REBANE: Ja sina uskusid! Oled lihtsalt rumal. Nüüd nuuman sind, ja kui oled juba hästi rammus, siis söön su ära. PIP: Tahan koju. REBANE: Saad kaua oodata. Kohe annan sulle uuesti süüa. (Teeb ukse lahti.) Siin on terad. PIP: Nii palju? REBANE: Rahu, siin on vihmaussid. PIP: Ma ei suuda nii palju süüa. REBANE: Siis söön ma su juba täna õhtul. Selge? PIP (hirmunult): Jah. REBANE (unustab ukse lahti): Nüüd lähen sulle uut toitu tooma. Olen siinsamas lähedal, pea seda meeles. (Läheb veidi eemale.) Ah jaa, uks! Küllap rõõmustasid juba. (Lööb ukse kinni.) Nii. Kinni! Proovi! PIP (proovib ust lahti lükata): Ei jõua. REBANE: Uks käib kinni ainult selle kuusekäbiga. (Näitab Pipile kuusekäbi.) See on eriline käbi. Niisugust ei leidu enam terves metsas. Ja see ainuke on minu käes. Hä-hä-hä-hä-hää! (Ära.) PIP: Kuri rebane, lase mind välja! (Paus.) Ta ei lase mind välja! PIPS (tuleb): Pip, ära kurvasta. Mina olen siin. PIP: Sina, Pips? Minu Pips! PIPS: Kallis Pip! PIP: Rebane tahab mind ära süüa. PIPS: Juba tean. Ma tulin teile tasahiljukesi järele ja kuulsin kõik. PIP: Kui ta sind märkab, pistab ta ka sinu puuri. PIPS: Ma olen ettevaatlik. Kas sa ei saa läbi trellide pugeda? PIP: Ei saa, ei mahu. PIPS: Suru sina vastu ust, mina aga tõmban. Katsuvad ust avada. PIP: Uks on kõvasti kinni. Me küll seda lahti ei saa. PIPS: Oh õnnetust! Mis me nüüd teeme? HIIR (väljub oma urust. Lastele): Lapsed, mis on juhtunud? LAPSED (selgitavad hiirele juhtunut). HIIR: Oh, Pipit ei tohi lasta ära süüa! PIPS: Rebane teeb seda kindlasti. PIP: Saad sa meid aidata, armas hiir? PIPS: Ta on ju liiga väike, Rebane sööb ta silmapilk. HIIR: Päh! Peame olema targad, siis seda ei juhtu. PIP: Mis tähendab targad? HIIR: Tark on see, kes oskab olukorda õigesti hinnata. PIPS: Ei saa aru. HIIR: Mina olen pisikene hiir ja elan hiireurus. Rebane on suur. Niipea kui ta mind näeb, tahab ta mind ära süüa. Mina lipsan oma urgu, tema sinna sisse ei pääse. Kui aga olen oma urus, siis naeran tema üle. PIP: On see tark? HIIR: See on tark. PIPS: Mina olen kanapoeg ja mul on tiivad. Rebasel neid pole. Kui ta mind näeb, tahab ta mind ära süüa. Mina hüppan puuoksale (teeb seda) ja lähen hästi kõrgele. Kui ma olen hästi kõrgel, naeran ta välja. See on ka tark. REBANE (eemalt): Mis kära seal on? HIIR: Oi, rebane! (Pipsile.) Jää üles! (Jookseb urgu.) REBANE: Just praegu siin naerdi. (Vaatab ümber.) PIP (on üsna vaikselt): REBANE: No, hästi. Pea, vaatame õige, palju sa juba jõudsid ära süüa? (Avab ukse.) Mitte midagi? PIP: Tahtsin just alustada. REBANE: Siis hakka aga peale. Muidu .... tead küll! PIP (sööb.) REBANE (lööb ukse kinni): Nii, kinni! Proovi! PIP: Ma ei saa seda lahti. REBANE: Ja ainult kuusekäbiga panin kinni. Käbi on aga minu - rebase käes. Hä-hä-hä-hä-hä! (Ära.) HIIR (pistab pea välja): PIPS: Sina näed paremini, kas ta läks juba ära? PIPS (vaikselt): Veel mitte. Ta on suure kuuse juures ja kuulatab. P a u s HIIR: Aga nüüd? PIPS: Ikka kuulab. HIIR: Nüüd? PIPS: Nüüd hakkas minema. HIIR (tuleb aeglaselt välja): Peame olema ettevaatlikud. Rebane on kaval. PIP: Tulge ja aidake mul teri süüa. HIIR (lipsab läbi trellide): Sina, Pips, söö vihmaussid, meie sööme terad. (Lükkab vihmaussid trellide vahelt välja.) PIPS (lendab puu otsast alla). Kõik söövad. PIPS: Mis me siis teeme, kui me söömise lõpetame? HIIR: Mängime rebasele vingerpussi. PIP: Kas mina pääsen siis siit välja? HIIR: Võib-olla. Kui õnnestub! PIPS: Vihmaussid on otsas. HIIR: Terad ka. Pange tähele, mis ma teile ütlen! Sina, Pips, lähed oma vanale kohale - üles, puu otsa. Seal ei juhtu sinuga midagi. Mina lähen oma urgu ja kuulan. Kui rebane sind märkab, ütleb ta kindlasti, et pead kohe alla tulema. Siis ütled sina ... PIPS: Ära räägi nii valjusti! Viimaks rebane kuuleb! HIIR (vaikselt): Siis ütled sina ... (Sosistab Pipsile ja Pipile midagi kõrva.) PIPS: Hästi! Nii ma ütlen! HIIR: Ja siis ütleb rebane arvatavasti .. (sosistab jälle.) MÕLEMAD: Oi, see oleks tore! Siis meelitame ta lõksu. PIP: Aga ma siiski kardan natuke. HIIR: Pole siin midagi karta. Tee aga täpselt nii, nagu rebane ütleb. Rebane on kaval, kuid ka meie pole rumalad. Nii, nüüd läheb lahti! Pips, hüppa puu otsa! PIPS: Lendab üles. PIP: Rebast pole ju siin. Kuidas me talle vingerpussi mängime? HIIR: Peab olema tark! Enne, kui me valjusti rääkisime, tuli ta kohe joostes. PIPS: Õige! Aga nüüd ...? HIIR: Nüüd hakkame jälle valjusti rääkima, siis tuleb ta kohe siia. Üks, kaks, kolm, korraga! KÕIK KOLM (räägivad läbisegi). HIIR (lipsab kiiresti urgu). PIPS (vaikselt): Ta ei tule ju. HIIR: Räägime veel valjemini.Üks, kaks, kolm, korraga! KÕIK KOLM (räägivad valjusti läbisegi). HIIR (kuulab). REBANE (eemalt): Kes seal on? PIPS: See olen mina! See olen mina! See olen mina! REBANE (tuleb, näeb Pipsi): Ohoo, Pips, tere päevast! tule ometi alla! PIPS: Ma kardan sind. REBANE: Oh, pole põhjust. PIPS: Sa panid Pipi trellide taha. REBANE: Seda tegin ma ainult sellepärast, et ta metsas ringi joostes ära ei eksiks, kui mina eemal olen. PIPS: Lase siis ta nüüd välja. REBANE: Et sa näeksid, et ma halb ei ole, teen seda kohe. (Teeb ukse lahti.) PIP, tule välja. (Vaikselt.) Seisa siin ja ära ennast liiguta. Muidu söön su kohe, siinsamas. PIP (seisab liikumatult). PIPS: Pip, kas oled nüüd vaba? REBANE (vaikselt): Ütle "jah". PIP: Jah. REBANE (vaikselt): Nüüd ütle: "Rebane on väga lahke, tule alla." PIP: Rebane on väga lahke, tule alla. PIPS: Ma kardan siiski veel. REBANE (läheb künka taha): Ütle: "Rebane läks ära." PIP: Rebane läks ära. PIPS: Kuid ma näen tema punast saba. REBANE (peidab ennast paremini): Ütle: "Rebane läks nüüd ära." PIP: Rebane läks nüüd ära. PIPS: Tema rohelised silmad helgivad, ma ei julge veel alla tulla. REBANE: Lähen urgu, sealt ta mind juba enam ei näe. Ütle: "Rebane läks nüüd lõpuks minema." (Läheb urgu.) HIIR (tuleb joostes ja lööb trellitatud ukse kinni). PIPS (tuleb puu otsast alla). Kõik rõõmustavad. REBANE: Tehke lahti, tehke lahti. Kui te mind kohe välja ei lase, siis söön teid silmapilk koos sulgedega. PIPS (kaelustab Pipit): Pip, minu Pip, nüüd oled sa vaba! PIP: Aitäh sulle, hiireke, et aitasid meid. REBANE (meelitavalt): Laske mind ometi välja. Ma ei tee teile enam kunagi halba. HIIR: Meil pole kuusekäbi. REBANE: Kallis hiir, ma annan (Pistab kuusekäbi läbi trellide.) HIIR: Mina sind välja ei lase. Siin, Pips, on kuusekäbi. PIPS: Mina teda välja ei lase. Siin, Pip, on kuusekäbi. REBANE: Pip, tule tee uks lahti, ma tasun sulle hästi. PIP (lastele): Kas võib teda uskuda? LAPSED: Ei. PIP: Hiireke, annan sulle kuusekäbi tagasi, mina teda tagasi ei lase. REBANE: Ma tahan kuusekäbi tagasi saada, mõistad? HIIR: Seda sa küll ei saa. Ma lähen käin kogu metsa läbi ja küsin kõikidelt loomadelt. Kuid olen täiesti kindel, et keegi sind välja ei lase. Elage hästi! (Ära.) KANA (eemalt): Pips ja Pip, kus te olete? MÕLEMAD: See on ema! KANA: Ometi kord leidsin teid üles! Ja mõlemad elusad ja terved. PIP: Vaata, ema, rebane pani mu sinna kinni. Nüüd istub ise seal sees. Muusika, ülemeelik tants. Muusika lõputaktidel jooksevad kõik lavalt ära. E e s r i i e MEIE NUKUTEATER. Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1958, lk. 59.