KUNINGLIK LÕUNASÖÖK
Mark Twain

Suur banketisaal, mis on kullatud piilarite ja pilastritega, mille seinu ja lage ehivad toredad maalid. Ukse kõrval seisavad hellebarde kandvad pikakasvulised toredais maalilistes rüüdes valvurid otsekui mõned kivikujud. Kõrgel galeriil on aset võtnud orkester ja hiilgavalt ehitud linlaste seltskond. Saali keskel, kõrgel poodiumil asub Tomi laud. Saali astub saua kandev dzentelmen ja koos sellega veel teine, tollel aga on käes laudlina, mille ta pärast seda, kui mõlemad on kolm korda sügavaima austusega põlvili laskunud, lauale laotab. See tehtud, kummardavad nad mõlemad veel kord ja lahkuvad. Siis ilmub teine dzentelmenipaar, esimesel on samuti nagu eelmiselgi käes sau, teisel aga soolatoos, taldrik ja leib. Kui needki on eelmiste kombel põlvitanud ja toidu lauale asetanud, lahkuvad nemadki samasuguse tseremooniaga kui eelmised. Lõpuks saabub kaks toredasti riietatud õukondlast ja üks neist kannab lauanuga. Pärast seda kui mõlemad on kõige auväärsemal kombel põlvitanud, astuvad nad laua juurde ja hakkavad seda soola-leivaga hõõruma, tehes seda niisuguse aukartusega, otsekui istuks kuningas ise juba laua taga. Nii lõppesidki pidulikud ettevalmistused. Nüüd aga kuulemegi me juba koridorides kajavat sarvehuiget ja ebamäärast, otsekui maa-alt tulevat hüüdu "Tee kuningale! Tee tema kuninglikule majesteedile." Samal hetkel avaneb meile haruldane vaatepilt: algul saabuvad dzentelmenid, parunid, krahvid ja Sukapaela ordu rüütlid, kõik toredasti riides ja paljastatud peadega, siis ilmub kantsler kahe kõrge ametniku saatel, kellest üks kannab kuninga valitsuskeppi, teine ülespoole heidetud teraga kuninglikku mõõka, mille punast tuppe ehivad kuldsed tikitud liiliad. Edasi tuleb kuningas ise, kelle saabumisel kaksteist trompetit ja terve hulk trumme saluteerivad võimsa tervitusmarsiga, ülal rõdudel istujad aga tõusevad kõik püsti ja kogu saali täidab hüüd: " Jumal kaitsku kuningat!"

Kuninga järel saabuvad tema alalise saatjaskonna hulka kuuluvad aadlikud, temast paremal ja vasakul aga marsib tema auvahtkond - viiskümmend kullatud sõjakirvestega kaardiväelast. Seejärel astuvad sisse paljastatud peadega sarlakpunasesse riietatud ihukaitseväelased, seljal kuldsed roosid. Need tulevad ja lähevad, tuues iga kord vaagnail üha uusi ja uusi roogasid. Need road võtab vastu üks dzentelmen sellises järjekorras, kuidas nad saabuvad, ja asetab need lauale, kuna toidumaitsja võtab sealt ja ulatab igale ihukaitseväelasele suutäie igast toodud roast, et teada saada, kas see pole ehk mürgitatud.

M.Twain, " Prints ja kerjus". Tln., 1956. lk. 138-140.