ELEKTER IGASSE KODUSSE

Tehnika ja tööstuse selle külje arenguga on seoses mees, kes rajas eelkõige Saksamaal, kuid ka teistel maadel teed sellele, et

elekter igasse kodusse jõuaks.

Tal mõlkus meeles mõte, mis meile on enesestmõistetav, möödunud sajandi kaheksakümnendail aastail aga teostamatu unistusena tundus, nimelt et elektrit tuleb juhtida samuti igale poole, nagu gaasi ja vett. Ta peaks olema igas vabrikus, kodus ja töökojas valgus- ja jõuallikaks.

See elektriteerajaja on Oskar von Miller. Ta sündis 7. mail 1855. aastal Baieri kuningriigis Münchenis väga tuntud pronksivalaja Ferdinand von Milleri kümnenda pojana. Isa töökojas valmisid pronksist kunstiteosed, millega kuningas oma pealinna, losse ja parke laskis kaunistada. Kuna Baieri kuningas oli väga romantiline ja kunstiarmastaja mees, siis andis ta tublile käsitöölisele aadlitiitli. Isa Miller jäi sellegipoolest meheks, kes nahkpõll ees ja vasar käes, suuremat aukartust sisendas. Ta pani suurt rõhku sellele, et ta lapsed koolis korralikult õpiksid; ta hoolitses ka selle eest, et nad töökojas tegeliku töö oskusi omandaksid. Nad pidid varakult õppima tööd tegema ja vastutust kandma. Pronksivalaja ei pidanud mikski kodanluse ühekülgseid haridusetaotlusi. Kodanlased põlgasid määrdunud käsi ja kehalist tööd ning kasvatasid lapsi selleks, et need elaksid võõraste käte tööst. Koolitööst vabal ajal pidid Milleri pojad töökojas abiks olema. Kui sulatusahju juures või valamisel tuli eriti ohtlikku ja vastutusrikast tööd teha, siis oli ikka mõni tema poegadest platsis. Nad pidid oma võimeid proovima ning võisid osavust, teovõimet ja ettenägelikkust harjutada. Pole ime, et ka Oskarist kasvas kohusetruu noormees, kes oli ühtviisi tugev nii teoorias kui ka praktikas. Temast pidi saama insener ning ta sooritas tehnikaülikoolis lõpueksamid parimana. Ta oli riigi teenistuse praktiseeriv insener raudtee-, silla- ja vesiehituse alal ning projekteeris peagi ise oma esimesed raudteed.

Aastal 1881 oli ajalehtedes palju kirjutisi Pariisi elektrinäitusest, mis oli täis maailmas ennenägematuid imesid ja kõmu. Läks vaja ainult üsna tühist ajendit, et Oskar von Miller tuleks mõttele ise Pariisi sõita ja elektriimesid tundma õppida. Tõepoolest, ajalehed polnud liialdanud. Miller kirjutas hiljem:

"Mulje näitusest oli võimas. Valgustus oli parem, kui võis ette kujutada. Võlvile ja trepikotta tähtedena paigutatud Edissoni hõõglambid, Brushi ja Siemensi kaarlambid, mis andsid seninähtamatut tugevat valgust, Jablotškovi küünlad ja Clerki "lampe soleil", mille hõõguv marmorplokk üht pildigaleriid valgustas - kõik oli lausa imepärane. Kõige suurem menu oli Edisoni hõõglambil, mida lülitiga süüdata ja kustuda sai. Selle ümber trügis sadu inimesi, kes tahtsid oma käega lülitit pöörata.

Üldist imetlust äratas ooperi ülekanne telefoni teel. Inimesed, kes lapsest saadik on telefoniga harjunud, ei oska ette kujutada, milline kummituslik üllatus see oli, kui telefonist kostis lauljate ja muusikariistade hääl ning pealtvaatajate käteplagin. Mulle pakkusid erilist huvi elektriülekandeseadmed, mis olid küll alles üsna algelised ja vähearvulised ning võimaldasid energiat vaid üpris lühikese maa taha üle kanda.
Esimese elektriveduri tegija Siemens oli näitusepalee ja Concorde'i väljaku vahel elektritrammi käima pannud.
Generaatoritest paistis eriti silma Edisoni suur "Jumbo", mis tollal oma ligi 150 kilovatiga elektrimasinate seas hiiglane oli . ..
Minu täielik võhiklikus elektri asjus tegi mulle suurt muret. Rääkisin Saksa osakonna teenrile augu pähe, et ta lubaks mul pärast näituse sulgemist kell 11 õhtul järgmise hommiku kella üheksani koju kaasa võtta dr. H. Schelleni õpiku "Magneto- ja elektrodünaamilised masinad", mida ma öösel vana õlilambi valgusel lugesin . . ."

Nii sõlmis Oskar von Miller Pariisis sõpruse elektriga, kui see alles oma tehnikas rakendamise lapsekingades oli. Teda haarasid suurejoonelised väljavaated, mida see tehnikaharu pakkus, ning tal oli kindel nõu ise sel alal tööle hakata. Esiotsa aga oli ta Prantsusmaal ehitusinsener. Seepärast uuris ta põhjalikult Le Havre'i ja Marseille' vahel asuvaid kanaleid, lüüse, tõsteseadmeid ja teisi vesiehitisi. Kui ta pärast pikka õppereisi jälle Münchenisse jõudis, andis ta aru mõlema eriala kohta. Kanaliehituse kohta liiklusministeeriumile ning elektri kohta inseneride ja arhitektide ühingule. Ministeeriumile esitatud ettekanne ei äratanud mingit vastukaja, kuid mõtted elektri kohta langesid viljakasse mulda. Ka Münchenis tuleks niisugune näitus korraldada ja inimestel näidata, mis asi see elekter õieti on. Katseid tuleks teha kõige suuremas saalis, Kolosseumis, arvasid tehnikaühingu liikmed. Nad panid korjanduse teel otsekohe 500 marka kokku, et näitust finantseerida.

"Kui ma sellest oma isale rääkisin, ütles ta , et säärane etendus on väärtusetu; kui ma midagi teha tahan, siis tehku ma juba midagi korralikku . . ."

Nii andis vana pronksivalaja oma vastumeelsusega kõige pooliku vastu ajendi teha midagi suurt ja korralikku - rahvusvaheline elektrinäitus Müncheni Klaaspalees 1882. aastal.

Ehkki Pariisi näitusest oli möödas vaevalt aasta, näidati Müncheni näitusel suurt hulka uudsusi. Kordusid ka kõik "elektriimed", mis inimesi tuhandete kaupa kokku meelitasid: telefoniülekanded, hõõglambid, elektriajamiga masinad. Suurimat kõmu tegi väike kosk, mis keset näitust üle kunstlike kaljude voolas. Vett tõsteti pumbaga üles ja ta voolas uuesti alla. Ülemist mahutit veega täitvat pumpa käitas aga elekter. Kõige üllatavam oli see, et elektrivoolu ei tootnud ükski näitusel välja pandud generaator; seda võeti harilikust telegraafijuhtmest, mis sai alguse näituselt 57 kilomeetri kaugusel asuvast Miesbachist. Seal tootis energiat poolteisekilovatise võimsusega generaator. See oli sensatsioon. Sellega oli Oskar von Miller ühel kesksel mureküsimusel sarvist haaranud.

Pariisi näituse ajal oli ta kuulanud prantsuse loodusteadlase Marcel Deprez' loengut, milles tõestati, "et iga suurusega jõudu saab igale kaugusele suure kasuteguriga üle kanda ükskõik kui peenikeste traatide kaudu, kui vaid elektripinge külalt kõrge on". Sellele seisukohale vaidlesid vastu asjatundjad, kes elektrikaugülekannet teostamatuks unistuseks pidasid. Kuid Oskar von Miller lootis algusest peale

". . . meie veejõu otstarbekaks kasutuselevõtuks teid ja vahendeid leida. Nendes jõgedes kätkeva jõu majanduslikult tasuva rakendamise eelduseks on aga vaja lahendada probleem, kuidas elektrijõudu tootmiskohalt tarbimispiirkondadesse üle kanda."

Ta kutsus prantsuse teadlase Müncheni näitusele, et see näitlikult tõestaks elektrijõu kaugülekande võimalusi. Deprez tuligi ja paigaldas kirjeldatud seadme.

"Esimene katse tehti pärast näituse sulgemist kell 11 õhtul, et nurjumine kohe avalikkuse ette ei jõuaks. Kui ma olin telegraafiaparaadiga sisselülitamiseks märku andnud, hakkas mootor mõne minuti pärast pöörlema ning kosk tegutsema. Üllatus, rõõm ja vaimustus kordaläinud katse üle oli erakordne. Oli ju sellega tõestatud, et tehnika võimaldab kasutamata loodusjõudude ülekandmist kaugetesse linnadesse."

Sama küsimust arutas Oskar von Miller ka Emil Rathenauga Isari jõe sillal. Vee jõul saaks elektrit palju odavamini kui aurumasina ja generaatoriga. Rathenau kavatses parajasti osta Edisoni patente ja asutada Saksamaal Edisoni selts, ettevõte, mis tegeleks eelkõige jõujaamade rajamise ning hõõglampidega elektervalgustuse levitamisega. Rathenaule hakkas noor insener meeldima. Aga enne kui Oskar von Miller Rathenau ettepaneku vastu võttis ning tema ettevõttes tööle hakkas, sõitis ta teiste töösturite ülesandel Prantsusmaale, Inglismaale ja Ameerikasse, et seal elektrotehnika arengutaset põhjalikumalt uurida.

Saksa ettevõtjad olid taibanud, et hakkas avanema uus ja suurt kasumit andev ala. Nad tahtsid äris kaasa teha, enne aga kontrollida, kus kõige rohkem võita on. Seda ala pidi uurima Oskar von Miller. Ta tegi seda põhjalikult. Prantsusmaal lõi ta kaasa uutes katsetes, mida korraldas Marcel Deprez. Inglismaal uuris ta esimesi liiklusse lastud elektritramme, akuvaguneid- ja paate. Ameerikas tegi ta tutvust Edisoni ja teiste elektri teerajajatega: ta käis jõujaamades ja laboratooriumides, masinatehastes, raudtee-ehitusel ja Niagara esimestes elektrijaamades.
Kui ta oli naasnud, tegi Ernst Rathenau talle ettepaneku hakata tema seltsi direktoriks. Esiotsa ei tahtnud Miller sellest kuuldagi. Tema kujutas vaimusilma ees ette avalikku liitu, kus kogukondade ja maade ning üldise elektrifitseerimise huvid ühe mütsi alla viiks ning vastutaks ühtlasi ohutuseeskirjade, kontsessioonide andmise ja muu eest.

Selle mõttega tal ei vedanud. Töösturid nagu Werner Siemens väitsid, et sel moel teeb ta elektrotehnikale otsa peale. Ettevõtjad ei tahtnud muidugi endale midagi ette kirjutada lasta. Nad tahtsid elektrifitseerida, nagu neile sobis ja kasumit andis, mitte aga üldise heaolu seisukohalt, nagu Miller elektrifitseerimisse suhtus. Ta tegi ettepaneku asutada veejõu rakendamise kavade koostamiseks büroo. Baieri ministeerium ei tahtnud aga ettepanekust kuuldagi. Veejõu rakendamine polevat riigi ülesanne, öeldi keeldumist põhjendades. Nii ei jäänud Oskar von Milleril muud üle kui Rathenau ettepanek vastu võtta. Ta kolis Berliini.

Mõned väikesed halvasti töötavad seadmed olid Rathenaul kopsu niivõrd üle maksa ajanud, et ta kogu elektrotehnika suureks pettuseks ja iseenda viimaseks eesliks kuulutas. Kõige meelsamini oleks ta asja jälle sinnapaika jätnud. Õnneks tuli nüüd Oskar von Miller. Ent temalgi tuli veel palju kõvu pähkleid katki pureda ja läks kaua aega, enne kui tema unistus elektrist igas kodus teoks sai. Nõudis ju suurt vaeva, et rakendada töösse üksainuski elektrijaam, mis pidi hakkama uhkelt valgustama Friedrichstrassel ja Unter den Lindenil paari kauplust, "Kaiserhalleni" restorani ja "Baueri" kohvikut.

Peter Klemm AURUMASINAST ELEKTRIMOOTORINI "Valgus"* Tallinn 1975, lk. 179.