ENESEKASVATUS
T. Norkina

Räägitakse, et kunagi küsinud noor ema, millal on vaja hakata last kasvatama.

"Kui vana on teie poeg?"

"Kõigest seitsmekuune."

"Seitsmekuune? Te olete täpselt seitse kuud hiljaks jäänud."

Näib uskumatuna, et tuleb kasvatada tillukest olendit, kes alles hakkab tundma õppima ühtainust, temale kõige lähemat inimest - ema. Ja ometi on kõige parem alustada just esimestest elunädalatest. Sel ajal kujunevad esimesed tingrefleksid, mis on inimese kõigi tulevaste võimaluste ja kordaminekute alusmüüriks.

Närvisüsteem tugevneb ainult raskuste ületamise, järjest keerukamate ülesannete lahendamise käigus.

Kui panna palk maapinnale, siis läheb mööda seda igaüks. Maksab vaid tõsta seesama palk 20-30 sentimeetrit kõrgemale, kui üleminejaid jääb märgatavalt vähemaks. Segab hirm, ainuüksi hirm, sest tehniliselt ei muutu ju ülesanne keerulisemaks.

Niisugusest hirmust võib üle saada enesearutlusega, et ülesande tingimused ju õigupoolest pole muutunud ja järelikult on võimalik seda täita. Veelgi enam aitab argusest võitu saada kollektiiv, võistlusvaim, inimese loomulik soov mitte teistest maha jääda.

Väga suureks abiks närvisüsteemile on tugev reziim. Tänu reziimile on närvisüsteem häälestatud kindlale rütmile, ta teab aegsasti, millal tal seisab ees pingeline töö, millal hingetõmbeaeg.

Pole juhuslik, et paljud väljapaistvad teaduse- ja tehnikainimesed paistavad silma täpsuse ja sisemise kindluse poolest. Vahetevahel võib kuulda, et kindel päevareziim ei sobivat näiteks loomingulise töö puhul, mis sõltuvat inspiratsioonist, mitte kellaosutist. See on täiesti vale.