HÄÄL TRAADIS

Telefon oli alles leiutamata ja keegi polnud oma kõrvaga teise inimese häält muidu kuulnud, kui see just kuuldekauguselt ei tulnud. Kuid ühel inimesel oli see siiski juba õnnestunud. Philipp Reis oli võtnud küünis traadi teel vastu oma elutoas viibiva naise hääle.

Seda lühikest vahemaad oleks saanud ka vahetult ületada. Philipp Reis aga kasutas selleks aparaate ning rakendas eeldusi, mis said aluseks sellele, et me tänapäeval ümber kogu maailma telefoneerida saame.

Philipp Reis oli Mainiäärse Frankfurdi lähedal Friedrichsdorfis õpetajaks. Ta oli ühteaegu osav mehaanik ja tehnik, kes enda rõõmuks oli sisustanud väikese töökoja. Ta oli professor Böttcheri juures õppides saanud suurepärased teadmised füüsikas. Need viisid ta mõttele katsetada heli elektrilise ülekandega, see tähendab helilainete muundamisega elektriliseks võnkumiseks, mida saab traati mööda edasi juhtida ning vastuvõtjas taas helilaineteks muundada.

Kõigepealt kulutas Reis palju aega selleks, et konstrueerida tehiskõrv, millesse rääkida. Siis aga tuli ta märksa lihtsamale lahendusele. Ta võttis puitpunni, puuris sellesse augu ning pinguldas augu kohale vorstinaha, see on soole. Kilele kleebitud plaattina leheke, mis membraanivõnkeid traatvedrule edasi andis, oli ühtlasi vooluallikaga ühendatud. Saabuvad helilained muundati lühiajalisteks elektrilisteks võnkumisteks, mis metallvedrude kaudu traati edasi juhiti. "Vastuvõtjaks oli sukavarras, mille ümber oli mähitud traati. Traatpool võttis saabuva elektrilise võnkumise vastu, pani sukavarda enda võnkuma ning "mikrofoniga" vastuvõetud helid said enam-vähem kuuldavaks. See oli 1861. aasta, "kõnetraat" polnud veel midagi muud kui alguste algus. Kuid 27-aastase õpetaja meel oli rõõmus ning ta ei kahelnud, et on õigel teel.

Kolm aastat hiljem näitas ta Giessenis ühel loodusuurijate kokkutulekul parendatud aparaati, mis äratas suurt tähelepanu. Kuid telefoni tõesti kasutamiskõlblikuks teha tal ei õnnestunud.

Mürgised aurud rikkusid ta tervise ning panid aastateks piinarikkalt põdema. Philipp Reis, kes tahtis kõnele kauguse kättesaadavaks teha, kaotas haiguse tõttu ise hääle. Kui ta 1874. aastal suri, jäi temast maha vaene perekond ja leiutis, mille täiustamisega teised suuri rikkusi kokku ajasid.

Üks Reisi ehitatud aparaate oli sattunud Edinburgh'i ülikooli, seal õppis Aleksander Craham Bell, kellele hiljem Ameerikas see telefon meenus ja kes selle parendamisega tegelema hakkas; kõigepealt oli Hughesi leiutatud ja Belli poolt kasutusele võetud mikrofon palju kohasem kui Reisi algeline membraan. Bell nuputas välja ka seadme, mis tegi võimalikuks tõeliselt traadi teel kõnelemise, see on kuulamise ja rääkimise.

Kuid kasutamiskõlblik ja usaldatav telefon, mis aastakümnete pikkuse tööga arendati, vajas veel palju häid mõtteid ja täiustusi. Telefoniga tegelesid isegi nii tuntud mehed, nagu Edison ja Siemens; väidetakse koguni, et just tänu Edisonile sai Belli leiutatud telefonist tegelikult kasutamiskõlblik riist. Neid telefoni täiustusi hindas Bell ise üsna õigesti, kui ta kord ütles:

"Ma tunnistan, et ma tänapäevalgi veel ei tea, kuidas see võimalik on, et keegi Washingtonis räägib ja keegi teine teda Eiffeli torni jalamil kuuleb. Tõsi küll, mina näitasin teed, kuid paljud suured leiutised, mis siis järgnesid, nõudsid paljude teiste peade kaastööd."

Juba 1880 aastal oli peaaegu kõigis suurtes Ameerika linnades oma telefonivõrk ja traadid olid tõepoolest tõmmatud tänavate kohale otsekui tihe võrk. Veel ei osatud juhtmeid paljusooneliste kaablitena sillutise alla paigutada.

Kuna Bell oli unustanud oma telefonile Saksamaal patenti võtta, siis alustas Werner Siemens otsekohe oma vabrikus Siemens & Halske telefoniaparaatide tootmist. 1881. aastal hakkas Berliinis tööle esimene telefonijaam. Kirja oli pandud kõigest kaheksa abonomenti, keda "telefonipreili" pistikutelaua taga omavahel ühendas. Aastal 1888 0li Berliinis juba 9199 kõnekohta ja kümme aastat hiljem sisaldas Berliini telefoniraamat 46000 numbrit. Telefon kuulus äri juurde, oli äri suur või väike. Kui Berliinis oli paigaldatud 48 esimest kõnekohta, siis asus üheksa neist börsil. Telefoni teel osteti ja müüdi. Kes teistest kiirem polnud, trügiti kõrvale.

Sellest ajast peale on tehtud rohkesti murrangulisis täiustusi. Meile on numbrikettad ja automaattelefon tänapäeval enesestmõistetavad. Nüüdisaegne võimendustehnika, mis võimaldab Leipzigi ja Peterburi vahel niisama selget kuuldavust kui kahe linnajao vahel, on teinud telefonist tõelise ülemaailmse sidevahendi.

Võimalus traaditult telefoneerida, pidada kõnesid sõitvast autost ja raadioreleeliinide kaudu traaditult läbi õhu telefoneerida viib meid raadioside juurde. Selle rajaja polnud leidur ega meisterdaja, kes mingit ettekujutust teoks tahab teha, vaid teadlane, kes tahtis teaduslikku teooriat rakendusliku katse varal tõestada.

Peter Klemm AURUMASINAST ELEKTRIMOOTORINI "Valgus" * Tallinn 1975, lk.142.