KÕIGE IMELISEM MUUNDUMINE

Inimesed on juba ammu unistanud, kuidas saaks päikesekiire ilma taimede abita kinni püüda ja tööle panna. Mitte ainult muinasjutust Jaromilist, vaid veel paljudes juttudes ja raamatutes esines päike taltsutatuna, inimesele allutatuna ja sõnakuulelikuna. Tegelikus elus ei tahtnud see aga kuidagi õnnestuda. Püüdmatud, õhus ajali kiired, käitusid sõnakuulmatult, üksnes roheline leht suutis neid endasse koondada.

Teadlaste visa töö kandis siiski vilja. Leiti lahendus, isegi mitu lahendust. Kõigepealt loodi seade, milles päikesekiired soojendavad vett. Sellised soojendid on praegu juba laialdaselt kasutusel päikeseküllases lõunas. Hiljem õnnestus teha säärased suurepärased plaadikesed, mis muundavad päikesevalguse kohe, ainsa üleminekuga , elektriks. Neid plaadikesi nimetatakse päikesepatareideks. Nagu näed, on nüüd tegemist hoopis imepärase päikesekiire muundumisega - pole tarvis aurukatelt, turbiini ega elektrimootorit. Väike plaadike teeb üksinda ära mitme keerulise masina töö.
Kõige hämmastavam on aga see, et plaadike töötab rohelisest lehest paremini. Ta püüab kinni 10 - 15 korda rohkem päikesekiiri! Pealegi ei kulu elektri saamiseks kivisütt ega naftat. Nüüd teenib inimest looduse kuldne kuningas ise, mitte aga taimedesse talletatud päikeseenergia. Sa võid küsida: miks siis päikesepatareid pole välja vahetanud kõiki elektrijaamu? Sellepärast, et need on väga kallid ja neid kasutatakse vaid seal, kus nad eriti vajalikud on: Maa tehiskaaslastel ja kosmoselaevadel, kaasaskantavatel raadiotel ja jõgede ujuvmajakatel, mis peavad laevadele igal ajal teed juhatama.

Päikesepatareil on ka vend. Temagi muundab elektriks ühekorraga ...... ainult mitte valguse vaid soojuse. Tema nimi on termoelektrogeneraator. See nimi on moodustatud mitmest sõnast: "termo", mis tähendab kreeka keeles soojust või kuumust (sellest tuleneb ka termomeetri nimetus), "elektro", mis tähendab elektrilist ja "generaator", mis on seade, kus sünnib elektrivool. Nii et see sõna märgib soojusest elektrivoolu tootvat seadet.

Kui sa oleksid nüüd Jaromili asemel ja kohtaksid päkapikke, siis võiksid neile juba ise näidata "Päikesesädemepudelit". Tõsi küll, see poleks kristallist, aga see - eest tõeline, mitte muinasjutust pärit. See on sulle hästi tuttav elektripirn. Ta kuulab sinu käe sõna: kui vajutad lülitile, siis süttib, kui vajutad uuesti - kustub ära.
Jaromil sai ainult korra oma pudelit avada ja vangistatud sädeme välja lasta - teist sädet selles polnud. Elektrilambi võid sa aga nii mitu korda põlema panna kui soovid, see põleb alati, kui vaja, ja nii kaua kui tarvis. Temasse tuleb ju juhtmete kaudu aina uusi ja kuusi "päikesesädemeid".

Selgub, et meie lamp on muinasjutu pudelist parem. Ja seda sellepärast, et tema saamiseks on nähtud nii palju vaeva. Inimtööga luuakse suurepäraseid asju, palju imelisemaid, kui need, millest räägivad muinaslood.
J.Borissov, I.Pjatnova "Päike juhtmetes". Tallinn. Kirjastus "Eesti Raamat" 1983, lk.12 - 14.