KAUGKIRJUTAMINE

Et juba vanaajal oli tuntud valgus- ja helimärkidega kaugkirjutamine, see oli Euroopas üle tuhande aasta unustusehõlmas olnud. Ainult meremehed vahetasid ühelt laevalt teisele mõtteid lippude või vilktuledega. Ja tihedamini asustatud aladel kostis kellahelin ühest asulast teise ning teatas sõjaohust või kutsus tulekahju puhul appi. Olukord muutus alles siis, kui kolm venda Chappe'i Prantsuse asulas Brulonis pead hakkasid murdma, kuidas omavahel ka suurema vahemaa tagant kõnelda. Nimelt elas kaks neist teisel pool orgu kaugel kõrgendikul asuvas instituudis, kolmas aga kodus.

Nad olid juba igasuguseid mõtteid mõlgutanud ja kavatsesid anda märke küünlatule või lipukestega; kuid Claude Chappe'il oli veel parem mõte. Ta võttis mõned puitliistud ja näitas vendadele, mis oli välja mõelnud. Esimene liist pidi olema pikk püstlatt. Ülemisse ossa tuli kinnitada rõhtlatt, mis oli liikuv nagu nookur ning mille kummaski otsas liikusid rippuvad puitõlad. Kõiki liikuvaid osi pidi saama üle rullide jooksvate nööridega maast niisugustesse asenditesse seada, et kujunesid mitmesugused märgid, mis olid üksteisest selgesti eristatavad ning millest igaüks mingit tähte pidi tähistama.

Tolle kiirkirjutiga, mille Claude Chappe tahtis ristida tahhügraafiks, sai moodustada 196 kujundit. Tähtede ja numbrite tarvis tahtis ta aga ära kasutada ainult 92 kujundit, mida oli kõige kergem moodustada.

Sedamaid sattus kogu naabrus ärevile, sest vennaksed meisterdasid suuri võllasarnaseid raamistikke ja pukke. Ühe kinnitasid nad oma kinnisvara õue, teise instituudi kõrvale, nii et see eemalt taeva taustal selgesti näha oli. Peagi nägid imestavad kaaskodanikud, kuidas vennad liikuvate puitõlgade abil omavahel juttu ajasid.

See kõik juhtus kodanliku revolutsiooni aastail. Pariisis oli joostud tormi Bastille'le ja kogukondades olid ametisse pandud või valitud kohalikud omavalitsused. Brulonis hoidsid kohaliku omavalitsuse liikmed vendade Chappe'ide katsetel hoolikalt silma peal. Ühel päeval soovitasid nad kodanik Claude Chappe'ile, et ta oma toredat leiutist ainult eraviisiliseks ajaviiteks ei kasutaks, vaid ka sellele mõtleks, missugust kasu võib sellest saada vabariik. Claude Chappe mõistis, et ta pidi seda seadmestikku edasi arendama ja parendama, kui sellega tuleks vendade omavahelistest teadetest tähtsamaidki sõnumeid edastada.

Kaks aastat pärast esimesi katseid, 1793. aasta juulis, esitles Claude Chappe oma tahhügraafi Rahvuskonvendile. Seejärel anti korraldus rajada Lille'i ja Pariisi vahel esimene 22 jaamaga signaalliin. Ehitamist juhtis Claude Chappe. Vahepeal oli üks sõjaministeeriumi mees leidnud parema nime - telegraaf, kaugkirjuti. Telegraafi ehitamise ajal ägenes võitlus zirondiinide ja jakobiinide vahel üha enam. Kui liin 1794. aastal valmis sai, oli Pariisis võitnud vasturevolutsioon ning Robespierre ja Saint Just olid hukatud. Esimene kiirteade saadeti 17. augustil 1794. aastal Lille'ist Pariisi, selles teatati Quesnoi kindluse tagasivallutamisest. Konvent sai sellest teada juba tund aega pärast vallutamist. See esimene kiirteade pani telegraafile kindla aluse.

Järgmistel aastatel rajas Chappe üha uusi telegraafiliine. Pariisist levisid kiirtena üle kõrgendike ja kõrgustike hallid kivitornid, mille otsas kõrgusid mustad tiivad. Torni vaatluspostidel olid kummalgi pool paiksed pikksilmad, mis võimaldasid saadud signaalide täpset vaatlust ja edastamist järgmisele jaamale. Kui töötajad olid küllalt vilunud, läbis üks märk minutis neliteist jaama, mis asusid üksteisest umbes 5 kilomeetri kaugusel. Pariisi ja Strasbourgi 400 kilomeetri pikkuse vahemaa läbis üks märk kuue minutiga. Claude Chappe nägi ainult oma telegraafi esimeste suurte saavutuste aega. Tekkisid vaidlused, sest teised väitsid, et on teinud leiutise ammu enne teda. Chappe sattus suurde viletsusse ja võttis endalt 1805. aastal elu.

Mõni aasta hiljem valitses Napoleon nende liikuvate tiibadega poolt Euroopat, juhtis nendega oma sõjaväge ja asevalitsejaid. Üks telegraafiliin kulges Pariisist üle Milaano Veneetsiasse. Pole tarvis öelda, et kõik need telegraafiliinid olid ainuüksi riigi- ja sõjamasina närvikiud ja et neil oli suur sõjaline tähtsus. Sellest tähtsusest saadi aru ka Preisimaal.

Juba 1795. aasta märtsis, mil esimene telegraafiliin Prantsusmaal edukalt töötas, esitles Franz Karl Achard samalaadset telegraafi Berliinis. Achard oli füüsiku ja keemikuna tähtis mees, temale võlgneme tänu peedisuhkru valmistamise menetluse eest. Kuid telegraafiga tal erilist menu polnud, ehkki see pälvis "kõige kõrgemat heakskiitu", nagu on öeldud kaasaegses sõnumis "Vossische Zeitungis" 3. märtsist 1795:

"Niisugune telegraaf on püstitatud Bellevue's ning Spandau kindluse Juliuse tornis. Selle kuu esimesel prooviti telegraafi kõlblikkust Tema Majesteedi kuninga, tema kuningliku kõrguse prints Augusti ning Kuningliku Teaduste Akadeemia füüsika- ja matemaatika klassi liikmetest kokkupandud komisjoni ees. Kui Tema kuninglik Majesteet jõudsid Bellevue'sse, anti sealt Spandausse telegraafisignaal ja telegraafioperatsioon, mida Spandaus juhtis Achard, sai silmapilkselt hakatuse. Bellevue's vastati märguandega, et seal vaatluseks valmis ollakse. Nüüd kirjutati Spandau'st Bellevue'sse sõnu üksikutest tähtedest kokku pannes "Elagu kuningas" ... Pärast neid operatsioone, mis leidsid Tema Kuningliku Majesteedi kõige kõrgemat heakskiitmist, suvatsesid kuninglikud kõrgused isiklikult pealt vaadata, kui kiiresti telegraafi maha saab võtta ja kõige tema juurde kuuluva kraamiga vankrile laadida. Tuli välja, et 8 puuseppa võtsid ta 17 minutiga täielikult koost lahti ning panid tükis kõige kraamiga 3 minutiga vankrisse, mida vedasid kaks hobust. Selle peale suvatses Tema kuninglik Majesteet oma kõrge kiituse kinnituste saatel Bellevue'st lahkuda ning telegraafi proovimisel oli ots."

Mõni päev hiljem lõbustasid end telegraafiga veel printsess Luise ja Hessen-Kasseli maakrahvinna, siis kadus ta akadeemia kolikambrisse.

Preisimaal peeti ülearuseks seda, mida Inglismaal, Rootsis ja Taanis, kus samuti telegraafiliine rajati, kultuuri suure edusammuna käsitati.

Alles tükk aega pärast Napoleoni lüüasaamist ja kukutamist rajati 1833. aastal Berliin-Kölni telegraafiliin, sest Preisimaal oli vaja Reiniäärseid provintse otseside varal kindlamini enda külge liita.

Sellal kui edenemine ka Preisimaa taevasse oma silmanähtavaid märke kirjutas, oli aga niisugune telegrafeerimisviis tehniliselt vananenud. Juba mõnda aega oli olemas parem moodus, ainult et Preisimaal polnud sellest aimugi.

Kiiruse eelisest hoolimata oli neil optilistel telegraafidel ka suur puudus - vahel jäi mõni tiib või kogu ehitis äkki seisma ega teinud enam mitte üht jõnksu. Siis oli mõni tross kinni jäänud või liigend murdunud. Kiirteadetes, mis ajalehetoimetuste või kuninga kirjutuslauale jõudsid, katkes tekst täpselt samal kohal, kus ülekanne toppama oli jäänud. Vahel tuli ette, et udu vaatevälja täielikult varjas või mööduvad udupilved märkide edastamist sedavõrd raskendasid, et kiirteated olid lõpuks üpris lünklikud ja nende mõte moonutatud.

Juba sel ajal kui Chappe oma võllaraamistikke kokku klopsis, tegelesid mujal nupukad pead sellega, kuidas elektrit side teenistusse seada. Ning tollal, mil Berliini ja Kölni vahel hakkasid tõmblema arengust maha jäänud tiivad, olid ammu töövalmis teistsugused riistad.

Peter Klemm AURUMASINAST ELEKTRIMOOTORINI "Valgus" * Tallinn 1975, lk.126.