KUNINGA KÕRVAD

pidid kuulma ka piirile ja üle piirigi. Nii tekkis kuningate käsutusse laiaulatuslik vahiposti- ja virgatsiteenistus. Eriti võimekate orjade hulgast valiti jooksjad, kes paigutati üle kogu maa vahipostidele, mille vahekaugus vastas hea jooksja võimete piirile. Nii rändas teatepulk või papüüruserull ühe jooksja käest teise kätte ning toimetati uskumatult kiiresti suurimategi vahemaade taha. Keegi ei saanud teada, milliseid sõnumeid jooksjad edasi toimetasid ja ka jooksjad ise ei saanud neid lugeda. Ajalugu räägib, et Pärsia kuningas Dareios Hystaspes olevat tähtsate sõnumite edastamiseks lasknud valju häälega mehi üksteisest teatud kaugusele paigutada. Nii jõudsid sõnumid kaugetest provintsidest pealinna kiiremini kui teatejooksjatega. Neid mehi hüüti "kuninga kõrvadeks" ja nad hõikasid üksteisele teateid sõna-sõnalt edasi. Sellist hõikajate ahelikku pidi olevat teated läbinud ühe päevaga 30 päevateekonna pikkuse vahemaa!

Kreeka maailmarändur Herodotos teab rääkida Pärsias rajatud "telegraafiliinidest", mida mööda teateid anti edasi tõrvikutega, leppemärkide varal. Ka Hannibal püstitas sõjakäikudel Hispaanias ja Aafrikas tugevaid torne, mille kaudu tõrvikusignaale kaugele üle maa edasi anda sai. Tõrvikutega (päeval lippudega) sai leppemärke kiiresti ja täpselt edastada. Olid olemas kindlad täheühendite leppemärgid, millega ka pikemaid sõnumeid sõna-sõnalt edastada sai. Muidugi said sõnumeid lugeda ainult need, kel oli samasugune tähtleppemärkide võti kui sõnumi saatjal.

Kui mõtleme sõnumite edastamisele vanal ajal, siis meenub kindlasti Ateena sõdalane Diomedon, kes Maratoni lahinguväljalt Ateenasse jooksis, võidust teatas ja surnult kokku varises. Too maratonijooks, mis tänapäeva pikamaajooksjate seas erilises aus on, oli aga juba omal ajal "tehniliselt iganenud". Olid olemas paremad sidevahendid kui kiirjooksja. Õigupoolest pidanuksid ateenlasedki oma pealinna ja lahinguvälja posti- või telegraafiliiniga ühendama. Sest mis oleks juhtunud siis, kui poleks võitnud ateenlased, vaid pärslased, ning kui kaotust kuulutava Ateena käskjala kannul oleksid tulnud Pärsia sõdalased?

Teade peab olema kiirem kui inimene. Rooma riigi teedel kihutasid postitõllad kirjade ja kiirustavate reisijatega, postijaamades vahetati äraaetud hobused uute vastu ning metsik kihutamine jätkus. Hilisemal ajal oli ka araablastel ja mongolitel riiklik ja kiirratsapost.

Indias oli suurepärane kiirpost: "jahikullina kiire" ulak ja riiklik post berid. Riiklik post ületas tohutu vahemaa Himaalaja jalamilt Vaikse ookeani äärde mõne päevaga. Kogu maa oli kaetud riiklike postijaamade võrguga, iga jaama eesotsas oli sahib el-berid, postiülem. India postiülemad ning nende alluvad jaamades ja tõldades olid ühteaegu poliitilised ametnikud, kes iga reisija kohta, iga liikumise kohta maal, iga tähtsa jutuajamise kohta tõldades ülemustele aru pidid andma. Seega polnud India post mitte üksnes ametlik teadete edastaja, vaid ka salajane side- ja luuretalitus.

Hiinas oli alates 3. sajandist enne meie ajaarvamise algust riiklik virgatspost, millel oli hobuste vahetamiseks üle 2000 postijaama. Kõik need asutused tulenesid riigivõimu keskendamisest ja nende eesmärgiks oli võimu tagamine. Järelikult olid nad ainult valitseva klassi liikmete käsutuses.

Pärast Rooma riigi lagunemist polnud Euroopas enam riiklikku posti ega telegraafi. Saksamaal tekkisid postiasutuste alged alles 13. sajandil. Oli kerjusmunki, kes kloostritevahelise kirjavahetuse eest hoolitsesid ning kirju juhuslikke radu mööda läbi külade ja metsade nädalate viisi kaasas kandsid. Ordurüütlite teenistuses seisid "kirjapoisid", ratsavirgatsid, kes ordu komptuurkondade vahelise suhtlemise eest hea seisid. Rahva tarbeks oli mõnel pool niinimetatud lihunikupost. See oli kõige kummalisem postiliik. Loomi varudes tegid lihunikud tihti pikki rännakuid. Ühtlasi toimetasid nad edasi ka sõnumeid ja kirju, mida oli vaja vastavasse paikkonda viia. Et nad neid ülesandeid auasjaks pidasid, siis olid nad kõige usaldatavamad käskjalad.

Paljud linnad polnud aga üsna varsti sääraste ülimalt juhuslike ja täiesti ebaotstarbekohaste moodustega rahul. Nad alustasid jälle sealt, kust mõni tuhat aastat varem olid alustanud vaaraod - palkasid jooksjaid ametisse. Ka vürstid ja õukonnad kiirvirgatseid, kelle töö oli veel hullem kui vanaaja teatejooksjail. Nemad pidid kogu teekonnaga üksi toime tulema ja tihti päevade kaupa jooksma. kes hea sõnumi tõi, sai mõnikord ka vürstlikku tasu; oli teade halb, valati vihakarikas süütu mehe peale välja ja polnud haruldus, kui õnnetussõnumi tooja peast ilma jäi.

Hansaliidu ja kaubalinnade õitsenguga tekkis 1580. aastal kaupmeeste vajadusteks loodud virgatsiteenistus. Peaaegu kõik suured Saksamaa linnad olid ratsavirgatsite kaudu omavahel ühenduses. Selle kõrval tekkis ka esimene post. Vana Saksa riigi keisrid Maximilian ja hiljem Karl V olid mõnigi kord valusalt tunda saanud, mis tähendab side puudumine ja sõnumite edastamise piisamatus, sest nad ei saanud kunagi õigel ajal teateid sündmustest oma suures riigis. Seepärast nimetati 1520. aastal Baptista von Taxis peapostiülemaks ning talle tehti ülesandeks rajada posti- ja virgatsitalitus. Kuna tema ja ta perekond said päritava eesõiguse postile, siis pandi koos postitalituse põhialustega alus ka hiiglavarandusele, sest juba 1588. aastal andis post sada tuhat tukatit puhaskasumit. Teede äärde, mis viisid Viinist Prantsusmaale ja Hollandist Hispaaniasse, ehitati posti- ja hobuvahetusjaamad.

Peter Klemm AURUMASINAST ELEKTRIMOOTORINI "Valgus" * Tallinn 1975. lk.124.