Tarkadel inimestel on hea mälu. Kuid see ei tähenda veel, et inimesed, kel on hea mälu, oleksid ilmtingimata targad. On neid, kes suudavad meeles pidada kuitahes suuri arve. Ning oma suureks kurbuseks ei suuda neid unustada. On neid, kes ei mäleta, mis juhtus nendega 10 sekundi eest. Ent suudavad edukalt pidada keerulist malelahingut. Kes üldse mäletab ja mida me mäletame?

Argielus seome sõnaga "mälu" tavaliselt seda, kuidas me üht või teist sündmust mäletame. Kuid mälestused sündmusest meenutavad pigem lugu, mida pidevalt ja üha täiendatakse, mille kallal töötatakse. Selles mõttes saab rääkida mälestuste saastumisest. Kui lapsele räägitakse, mis juhtus, kui ta oli veel päris väike, hakkab laps uskuma, et ta neid sündmusi mäletabki. Selles mõttes saab mälu justkui siirata.

Kui palju inimene meelde jätab ja kui palju ta eksib – seda tahavadki psühholoogid teada. Mälu pole passiivne protsess, vaid tegevus, ja iga tegevus võib olla nii õige kui väär. Nüüdseks on selgust saadud ühes asjas – pole mõtet rääkida inimmälust tervikuna, küll aga erinevatest mäluvormidest.

Nüüdisaegsele mälu-uurimise pani aluse Hermann Ebbinghaus, kes 120 aasta eest hakkas uurima omaenda mälu. Kirjutanud kaardikestele mõttetuid silpe, pistis ta need vestitaskusse, võttis aeg-ajalt välja ja püüdis meelde jätta ja taas meenutada. Nõnda konstrueeris ta esimesed unustamise kõverad.

Nüüdseks on lisaks psühholoogidele mälu uurimisega tegevad nii bioloogid kui geneetikud, nii elusorganismides sisalduvate molekulide uurijad kui rakuteadlased.

Mälu puhul on olulised aju närvirakkude omavahelised kontaktid. Et nende sõlmimise kohta midagi teada saada, tehakse katseid lihtsamate loomadega nagu äädikakärbsed või hiired. Viimased polegi inimesest liiga erinevad. "Erinevused hiirte ja inimeste vahel on ebamugavalt väikesed," ütleb Helsingi ülikooli neurobioloogia dotsent Mati Reeben. Molekulaarsel tasandil kehtib peaaegu kõik, mis hiirel, ka inimesel. Reebeni sõnul on pikaajalise ja lühiajalise mälu mehhanismid üldjoontes geneetiliselt selgitatud. Inimesel on kokku kuni 100 000 geeni. Neist kolmandik avaldab end ajus. Ja umbes 1000 geeni tegutsemine sõltub ajust – kui aju tegutseb, siis geenide poolt juhitud valkude tase muutub.

Praegu arvatakse, et umbes pool intelligentsist on määratud pärilikult. Ja inimene ei saa midagi salvestada oma pärilikkusainele DNAle. Kuid DNA mäletab omaenda minevikku. Ja vähe sellest, ka valgu molekulid mäletavad. "Molekul taastub iseeneslikult," selgitab Tartu ülikooli teadlane Raik-Hiio Mikelsaar, näidates oma molekuli mudeleid, "ja kui see nn konformatsiooniline mälu mingil põhjusel kaob, siis tekivad inimesel ka mäludefektid." Just sellise kujumälu kaotusega põhjendatakse näiteks hullu lehma tõbe.

Maailma üks tunnustatumaid mälu-uurijaid on eestlane Endel Tulving, kelle saavutustest ehk kuulsaim on avastus, et aju poolkerad tegelevad eri asjadega. Vasak ajupool on hõivatud meeldejätmisega, parem aga ajust ammutamisega. Nüüdseks on mälu asupaiga jahtimine ajus muutunud kõige populaarsemaks spordiks mälu-uurijate seas.

"Mälu võtmeprotsess on ammutamine," kirjutab Kanadas elav Tulving. "Salvestamine ja mälujälg üksi pole parem kui mitte mingit salvestamist ega mälujälge. Kui te midagi teate, ja kunagi seda infot ei kasuta, on teie aju võrdne ajuga, mis seda asja ei tea."

Episoodilise ja semantilise mälu eristamist peab Jüri Allik kõige olulisemaks mälu uurimise valdkonnas tehtud eristamiseks. Tulvingu poolt tehtud avastus on aidanud selgitada paljusid seni mõistatuslikke ilminguid. Episoodiline mälu on mälu liik, mis võimaldab inimesel mäletada oma elu sündmusi: see juhtus minuga, mina tegin seda. Semantiline mälu aga vahendab üldisi teadmisi maailma kohta.

Jüri Allik kirjeldab oma kohtumist Torontos elava patsient K-ga, kes on kaotanud episoodilise mälu. Viie sekundi taguseid sündmusi mees ei mäleta, kuid näiteks mängib malet üpris korralikult. Ometi ei olnud ta võimeline meenutama, et oli kunagi oma elus malet mänginud. Mees ei mäletanud oma arsti Endel Tulvingut, kes on temaga sadu ja sadu kordi kohtunud ja pidi end alati tutvustama. Seevastu maailma kohta teadis ta peaaegu sama palju kui keskmine kooliharidusega inimene.

Maailma tuntuimaid mälu-uurijaid on eestlane Endel Tulving. Eestis sündinud ja sõja ajal 17-aastasena siit lahkunud maailmakuulus tunnetuspsühholoog elab Kanadas Torontos. "Et inimene ei suuda mäletada minuti eest öeldud sõna, ei tähenda, et see sõna pole tal mälus," ütleb Tulving, selgitades oma kaheosalise mälu teooriat. Mällu salvestamine ja sealt ammutamine on eri asjad. See on Tulvingu avastus. Kui teile on teiste sõnade seas mällu jätmiseks öeldud "kollane", ja te seda pärast meenutada ei suuda, siis kui keegi vihjab värvusele, ütlete kohe "kollane".

Tulving kasutab mälu töö uurimiseks aju skaneerimist positronkiirguse tomograafia meetodi abil. Ta näitas, et mälu on kaheastmeline protsess. Esmalt pannakse mälestused paika. Selles mängib erilist osa vasaku ajupoolkera esiosa – see salvestab episoodilise mälu. Mälestuste ammutamisel on oluline parema ajupoolkera esi- ja tagaosa. Milline aju osa on millise ülesande täitmisel aktiivne, seda nähakse positronkiirguse tomograafia abil. "Kaldun järeldusele, et närvikoes peavad informatsiooni või mälujälje salvestamise käigus toimuma kindlad füüsikalis-keemilised muutused," kinnitab Tulving. Tema sõnul täiendavad neurobiologiline ja tunnetuspsühholoogiline lähenemine end aju-uurimises. Tulvingu mälu-uuringutest kõneleb ta eesti keeles 1994. aastal avaldatud raamat "Mälu".