MEREVAIK JA MAGNETIIT.
Karl Kask

On raske kindlaks määrata, millal inimesed esmakordselt elektriliste ja magnetiliste nähtustega kokku puutusid. Igal juhul ulatuvad need kokkupuuted väga kaugesse minevikku.
Juba üle 2500 aasta tagasi panid kreeka filosoofid - tolleaegsed teadlased - tähele, et merevaik (kreeka k. elektron) saab villase lapiga hõõrumisel erilise omaduse, mis avaldub kergete esemete külgetõmbamises. Niismaa kaugele minevikku ulatuvad teated magnetiidi omaduse kohta tõmmata külge raudpuru ja raudesemeid.
Magnetnõela omadust näidata põhja-lõuna suunda tunti Hiinas üle 3000 aasta tagasi. Hiina ülikud olevat kasutanud sõidukeid, mis olid varustatud väikesete inimesekujuliste magnetsuunanäitajatega. Vertikaalteljele kinnitatud kujuke oli paigutatud sõiduki esiossa, kusjuures kuju ettesirutatud parem käsi näitas lõunasse. Niisuguseid suunanäitajatega sõidukeid on kasutatud ka muistsete kaupmeeste killavoorides, kui liiguti läbi üksildaste ja vähe tuntud maakohtade. Suunanäitajatega sõidukeid tunti ka Vana-Egiptuses ja Jaapanis.
Arvatakse, et kompassi võtsid esimestena kasutusele hiinlased. Hiinast levis see hiljem Indiasse, Araabiasse ja mujale.
Kirjanduses leiduvatest andmetest selgub, et VI sajandil e.m.a. demonstreeris kreeka filosoof Thales Mileetose linnast oma õpilasetele katseid merevaigu ja magnetiidiga. Pärast teda ei korranud neid katseid aga keegi ja need jäid kauaks ajaks unustusse.
Alles VI sajandi teisel poolele leidis inglise arst William Gilbert (1544 - 1603) kuninglikus raamatukogus (ta oli inglise kuninganna Elizabethi õukonnaarst) vanu araabiakeelseid käsikirju uurides kirjeldusi katsetest, mida Thales tegi merevaigu ja magnetiidiga. Need katsed äratasid Gilbertis huvi.. Ta otsustas kõigepealt Thalese katseid korrata. Seejärel hakkas ta selgitama, kas leidub ka teisi aineid, millel on merevaigu omadusi. Sellisteks aineteks osutusid klaas, kivisool, talk, mäekristall, väävel ja mõne vääriskivid, nagu teemant, opaal, safiir, ametüst jt. Hõõrumise teel merevaigu omaduste tekitamist teistel ainetel hakkas Gilbert (umbes 1570. a.) nimetama elektriseerimiseks, merevaigu omadustega aineid aga elektrikuteks. Ained, mida Gilbertil ei õnnestunud elektriseerida, said nimeks mitteelektrikud. Niisuguste ainete hulka arvas ta marmori, alabastri, elevandiluu, pärlid, vääriskividest smaragdi ja ahhaadi ning kõik metallid.
Elektriseerumine oli Gilberti arvates tingitud erilise fluidumi (fluidus - ladina k. "voolav") olemasolust kehades, mis hõõrumisel pressitavat keha pooridest välja. Elektriseeritud keha tõmbavat ligi peaaegu kõiki tahkeid kehi.
Ka magnetiliste nähtuste süstemaatilisele uurimisele asus esimesena W. Gilbert. Ta valmistas magneteid, hõõrudes terasvardaid magnetiidiga. Niiviisi saadud magnetitega sooritas ta mitmesuguseid katseid.
Katsed näitasid, et magnetite vahel valitsevad magnetilised jõud ja et magneti otsad on vastandlike omadustega. Neid nimetataksegi seepärast erinevalt - üht põhja- ehk positiivseks ja teist lõuna - ehk negatiivseks pooluseks. Selgus ka, et poolustel avalduvad magnetilised jõud kõige tugevamini, magneti keskosas aga kõige nõrgemini.
Gilbert pani tähele, et terasvardad, mis olid pikemat aega seisnud samal kohal, ilma et neid keegi oleks liigutanud, omandasid lõpuks mõningal määral magnetilisi omadusi. Sellest järeldas teadlane, et maa kujutab endast suurt magnetit, mille mõjul ka terasvardad võisid muutuda magnetiteks. Tekkinud mõtte tõestamiseks magneetis Gilbert magnetiidi abil terasest kera ja nimetas selle terrellaks (ladina k. "väike maa"). Lähendades terrellale liikuvalt horisontaalteljele kinnitatud magnetnõela, näitas Gilbert piltlikult, kuidas magnetnõel, sõltuvalt kerale lähenemise kohast, kaldub suuremal või vähemal määral kõrvale horisontaalasendist, milles ta on Maa ekvaatoril ja vertikaalasendist, milles magnetnõel on Maa poolustel. Tegelikult maakera toimibki suure magnetina, mille telg on ligikaudu põhja-lõuna suunas. See suund ei lange siiski kokku maakera teljega. Põhjapoolkeral asub maakera magnetiline lõunapoolus, lõunapoolkeral aga põhjapoolus.
Et geograafilised ja magnetilised poolused ei lange ühte, siis ei ühti ka ma magnetnõela suund geograafilise põhi-lõuna suunaga.
On tehtud kindlaks, et maakera magnetpoolused muudavad aja jooksul oma asukohta.
Võrreldes elektrilisi ja magnetilisi nähtusi, jõudis Gilbert veendumusele, et need on täiesti erinevad ega ole üksteisega kuidagi seotud.
Niisugused olid teadmised ja arvamused elektrist ja magnetismist XVII sajandi algul.

K. Kask. Elektri saladusi. - Tallinn: VALGUS, 1972. - Lk. 5-8.