PÄEVAREZIIMIST.
E. Koemets

Nagu ei ole soodne õppida ja valmistuda tundideks ükskõik kus, nii pole see edukas ka ükskõik millal. Inimese elu on rütmiline, teatud tegevused vahelduvad selles enam-vähem kindlate ajaühikute, kellaaegade, nädalpäevade ja aastaaegade järgi. Meie siseelundites, närvisüsteemis ja lihastes toimuvad protsessid loovad kogu organismis teatud tööks või tegevuseks soodsad eeldused. Näiteks kui oleme harjunud sööma lõunat kindlal kellaajal, siis on kogu organism kohandatud toidu vastu võtaks: sülje- ja seedenäärmed ning magu on valmis, me tunneme nälga, mõtleme toidule. Tavalise magamamineku aja eel on organism selleks valmis. Kui see aeg aga mööda läheb ja me süüa või magama heita ei saanud, siis kaob organismi valmisolek.
Samasugune on olukord ka õppimisel. Teadmiste ja oskuste omandamine, harjutamine vallutab ja peabki hõivama kogu organismi, kõik jõud peavad keskenduma teatud ülesande lahendamisele. See on nagu pealetung sõjas, mida ei saa alustada mingil suvalisel momendil. Kohale peab olema toodud küllaldane hulk laskemoona, tellitud suurtükitule ettevalmistus, lennuväe toetus, sapööride abi, haavatute ja vangide transport. Alles siis, kui kõik see on läbi mõeldud ja ka täide saadetud, võib alustada rünnakut ning loota selle edule.
Järelikult õppimine on edukas, kui õpime kindlal ajal ja kindlas kohas.
Juba sündimisest saadik harjutatakse last päevareziimiga - imikuna, sõimes, lasteaias ja koolis. Sageli tundub, et see on tüütuks muutunud. On ju igaühel kogemusi, et päevareziimi rikkumine ei tekita erilisi ebamugavusi, mõnikord pakub isegi lõbu ja vaheldust. Selle põhjal otsustatakse, et kõik need jutud reziimist ja teaduse andmed pole kuigi suure kaaluga. Pealegi ei saa oma elu täiesti kindlasse rütmi viia, sest tuleb ette koosolekuid, kontserte, ekskursioone, külaskäike, mis paratamatult plaani segi paiskavad. Imik võib oma päevareziimist kinni pidada, õpilasel 5. klassist alates (ja varemgi) on see raske, üliõpilasel koguni võimatu.
Selles on palju tõtt. Päevareziimi vajalikkust rõhutavad teadlased juhivad samal ajal tähelepanu ka sellele, et inimene peab valmis olema ja harjutama end reziimi muutma, kui seda vaja läheb.
Mis siis teha? Tõepoolest, elu ise ei lase meil mitte alati kindast päevaplaanist kuude ja aastate, isegi mitte nädala jooksul kinni pidada. Sellega pole öeldud, et kõik päevareziimi rikkumised on õigustatud. Tuleb vahet teha paratamatul vajalike ja kergemeelsete, tujudest tingitud rikkumiste vahel. See, et sõber või vend soovib teie õppimistundide ajal minna kunstinäitusele, kinno või jalgpalli mängima, ei anna teile õigust ega kohusta teid oma tööaega muutma. Te võite väga hästi öelda, et olete sel ajal kinni, peate tööd tegema ja pakute mõne teise teise aja, mis sobib teile mõlemale.
Kui aga muutmine osutub paratamatuks, siis läheme üle nn. elastsele päevaplaanile. Meil on oma kohustused ja tähtajad teada. See võimaldab oma tööd kas nädala või pikema aja peale ette planeerida. Seejuures on sel üldjoontes nädala-plaani sees vaja igal õhtul täpsustada järgmise päeva plaan. Harjutage ennast ja kasvatage teisi oma isiklikke ning ühiskondlikke vajadusi niivõrd ette nägema, et keegi ei annaks teile ülesandeid mõni tund enne nende täitmist, kui need võtavad aega üle 15-20 minutit. Teil on täielik õigus keelduda täitmast ülesandeid, mida oleks võidud teile teatavaks teha nädala eest, põhjendades sellega, et teil on sellele päevale planeeritud teised tööd, antud teised lubadused ja võetud kohustused, kas või iseendalt. Tulekahju kustutamisest ei maksa muidugi keelduda!
Looge endas tugev harjumus igal õhtul järgmise päeva plaan läbi mõelda! Võite selle üles kirjutada, kuid võite ka ainult meeles pidada, mõlemal juhul aga tuleb see rangelt täita. Kuigi ülejärgmise päeva ülesanded võivad selguda alles koolis, on teil teada, et homme on matemaatikatund, kus võidakse anda ülesandeid ülehomseks. Järelikult plaanite ajavaru selleks tööks. Nii määrate õhtul kindlaks, mis ajal te olete koolis, millal käite jalutamas, mis ajal te olete koolis, millal käite jalutamas, külastate haiget sõpra, õpite, loete ilukirjandust, tegelete oma kollektsiooniga. Loomulikult arvestate söögiajad, toa korrastamise, oma riiete ja jalatsite hooldamise ning muu vajaliku tegevuse päevaplaani. On soovitav, et tavalised korduvad tegevused langeksid samale kellaajale - tõusmine, võimlemine, õppimine, majapidamistööd.
Niisuguse päevaplaani tähtsus selles seisnebki, et ta võimaldab meil oma energiat kõige ratsionaalsemalt kulutada, sest me ei pruugi kulutada oma arupidamisele ja kõhklemisele, kas hakata õppima või oma riideid korrastama. Peal selle on organism siis valmis tööle asuma ja käepärast on ka kõik vajalikud vihikud, raamatud, joonlauad ja mallid.
Kuidas järjestada õpitavad ained omavahel? Kas õppida järgmise päeva tunniplaani järjekorras, teha kõigepealt kirjalikud ülesanded või teisiti?
Õppimispsühholoogia soovitab siin talitada järgmiselt. Pärast koolitööd puhake, viibige värskes õhus, tegelege korrastustöödega. Siis asuge õppima, alustades raskemaist, mõtlemist nõudvaist aineist (matemaatika, füüsika), kus pole tarvis mitte nii palju meelde jätta kui aru saada. Seejärel võtke käsile ained, mis on kergemad (keelelised harjutused). Lõpuks asute nn. mäluainete kallale, kus tuleb meeles pidada aastaarve, nimesid jne. Ei ole soovitav õppida järjest sarnaseid aineid, vaid vaheldumisi füüsikat, eesti keelt, looduteadust, ajalugu jne. Samasugune on järjekord ka teises vahetuses, õhupoolikul koolis käies. Pärast hommikust korrastust asuge värske peaga lahendama mõtlemist nõudvaid töid. Õppimine tuleb tingimata lõpetada paar tundi enne tundide algust, tuleb puhata ning õues viibida.

E. Koemets. Kuidas õppida. - Tallinn: VALGUS, 1972. - Lk. 179-182.