RINGHÄÄLINGU SÜND

Paljud ringhäälingu rajajad on veel elus ja mäletavad päris hästi, kuidas see tookord Potsdami tänavas Vox-hausis alguse sai. Alanud oli see õigupoolest palju varem proovisaadetega, milleks oli oma töökaaslasi pearaadiojaamas Königs Wusterhausenis innustanud insener ja pärastine riigisekretär Bredow. Kel mõni muusikariist oli ja mängida oskas, tõi selle kaasa. Üks dusiruum sisustati saatetoaks, kaja summutamiseks riputati seintele vaibad. Tehti proovi ka kõnesaadetega, mille vastuvõttu tõestasid mitmed Euroopa raadiojaamad. Näiteks telegrafeeriti Moskvast 2. veebruaril 1920:
"Tänastel raadiosaadetel oli etteloetud saksakeelne tekst hästi kuulda."
Aasta hiljem saadeti Königs Wusterhausenist esimene orkestrikontsert ja 8. juunil 1821 kanti üle Berliini Riigiooperist "Madame Butterfly" ("Cio-Cio-sun") etendus.
Tolleaegse Riigiposti Keskameti katsed tõotasid seega üpris edukad olla. Kuid valitsus lükkas meelelahutusringhäälingu asutamise mõtte tagasi. Ka elektrikontsernid ei lootnud asjast suurt kasu saada, eriti just suured heliplaadikontsernid, kes ei tahtnud, et muusikasaatjad nendega võistlema hakkavad.
Lõpuks leidsid ringhäälingust innustunud mehed rahaandja nende seast, kes Esimese maailmasõja ajal ja pärast seda oma varanduse spekulatsiooniga kokku olid kraapinud. Inglise heliplaadiühingu "Vox" hoones üüriti kolmandal korrusel kaks tuba ning postiametilt vajalikud saateseadmed, võimendid ja mikrofonid. Katusele paigutatud saatjas oli üksainus lamp. Üks tuba sisustati saateruumiks ja eraldati villaste vaipadega. Ühel pool mängisid kunstnikud, teisel pool oli mikrofonivõimendi.
29. oktoobril 1923 kell 20 oli asi niikaugel, et teadustaja Friedrich Knöpfke, kes oli ühtlasi ettevõtte direktor, võis esimest ringhäälingu saadet alustada:
"Siin Berliin, Vox-Haus, laine 400, Berliini raadiotunni avakontsert. Tänasel kontserdil esinevad ... "
Esimesed ringhäälingu kuulajad istusid umbes neljasaja enda tehtud detektoraparaadi taga, kõrvaklapid peas ja elasid kaasa suurele imele - muusika tuli läbi õhu neile koju.
Ent üsna pea märkas üha suurenev kuulajaskond, et vägevalt õitsele puhkevat ringhäälingut kasutati ka teisteks eesmärkideks kui meelelahutuseks, õpetuseks ja sõnumite edastamiseks. Mitu korda päevas saadeti põhjalikke börsiteateid ja majandusuudiseid, mis spekulantidele ja kapitalistlikele ettevõtjatele huvi pakkusid ja neile puhta kulla väärtusega olid. Poliitikasõnumid koosnesid pooltõdedest ja valedest; edumeelsetele inimestele ja organisatsikoonidele olid mikrofonid suletud. Kuulajaskonna suure organisatsiooni, Tööliste Raadioliidu kaudu püüdis rahvas kavade koostamist mõjustada; vähemalt seni, kuni ringhäälingusse polnud tunginud fasistid, kes siis ka selle häälekandja kaudu oma kuritegelikku poliitikat ajasid.
Kui lainete ime ringhäälingu kaudu - detektori ja kõrvaklappide vahendusel alguse sai, kirjutas üks Berliini ajaleht, et küllap leidub palju asjahuvilisi, kellele pakub aeg-ajalt lõbu traadituid kontserte kuulata ja kui mitte muidu, siis veidrusena.

Peter Klemm AURUMASINAST ELEKTRIMOOTORINI "Valgus" * 1975, lk. 147.