VÕLUTORU ( TV) I

meenutab 1001 öö muinasjuttu. Prints Alile pakuti imepärast elevandiluust toru, millega nägi kõike, mida näha taheti, olgu see ka tuhande miili kaugusel. Ali ostis võlutoru 40000 tuhande kuldtüki eest. Millest aga nüüd jutt tuleb, ei ole enam muistend. Elas kord vaene üliõpilane, kel polnud ainsatki kuldtükki. Tal polnud kümmet markagi, mida vajas, et Berliinist vanemate juurde Lauenburgi sõita. Seepärast istus ta jõuluõhtul ihuüksi oma toas Berliinis. Tal oli suur soov - ta tahtis kaugele näha. Selle loodusteaduse ja matemaatika üliõpilase nimi oli Paul Nipkow. Noormees oli kaugnägemise üle tihti juurelnud, kuid nüüd arvas, et on tulnud õigele mõttele. Ta teadis, et pilti polnud võimalik saata kaugusse läbi traadi ühes tükis. Saata tuleks täpi kaupa nagu mosaiikkivikesi. Kuid neidki muidugi mitte tükkidena, vaid teatud mõttes valgusandmetena: tume, hele, veel heledam, valge. Selleks polnud vaja muud kui avadega ketast, mis on servast keskpaigani spiraaljoones mulgustatud. Säärase kettaga saaks allapandud pilti rida-realt ja täpp-täpilt laotada. Ketast tuleb sellest pöörata. Muidugi mitte nii kiiresti, et täpid üksteisesse valguvad, mitte ka nii aeglaselt, et silm edastatud täppidest tervikpilti ei jõua ehitada.

Paul Nipkow arutles edasi, et täppide edastamiseks läheb vaja seleenfotoelementi. See võtaks ketta avadest tulevad enam või vähem tugevad valgusimpulsid vastu, muudaks need vooluvõngeteks ja siis saaks neid juhtme kaudu ükskõik kui kaugel asuvasse vastuvõtjasse juhtida. Vastuvõtjaks peaks olema hõõglamp mattklaasi taga, mille ees pöörleb samasugune mulgustatud ketas kui saatjaski. Kui kettad pöörlevad ühtlaselt, siis peaks laotus ja taasestus täielikult ühtima. Muidugi ei saa mõlemaid mulkkettaid ühtlase pöörlemise saavutamiseks teljega ühendada; ehk on aga võimalik leiutada kellavärk, mis seda teeks. Seleenfotoelement edastaks iga saatekettaga vabastatud täpikujulise koha nõrgema või tugevama fotoimpulsina juhtmesse ning laotamise hetkel süttiks vastuvõtja lamp heledamalt või tuhmimalt või jääks süttimata, kui edastatakse pildi musta kohta. Ühteaegu laotamisega ehitataks vastuvõtjas üles pildi taasestus.
Ja kaugnägemine oli sedaviisi võimalik! Paul Nipkow teadis, et ta oli nähtuse teoreetiliselt selgitanud. Teadis ka, et võiks liikuva ja elava tõeluse kujutisi ise üle kanda, kui ainult õnnestuks laotada ja edastada sekundis mitte üksnes mõni tuhat valgustäppi, vaid sama aja jooksul ka tosin pilti. Paul Nipkow oli leiutanud kaugnägemise, tõsi mis tõsi! Seda tegi ta 1883. aasta jõuluõhtul Berliinis, Philippstrasse 13-a tiibhoones, kolmandal korrusel, Oranienburgi värava lähedal.

Teoreetilselt oli kaugnägemise probleem lahendatud. Tegelikult polnud see veel siiski võimalik. Tehnika polnud veel niikaugel. Tajuritena võimalikud seleenfotoelemendid töötasid liiga aeglaselt, nad ei suutnud pilditäppide heledust vajaliku kiirusega laotada ja vastavateks pingeväärtusteks muundada. Ja piltide vastuvõtmine polnud võimalik lihtsa hõõglambiga, mis on liiga loid, et reageerida mõnele tuhandele vooluvõnkele sekundis. Rääkimata tuhandest "pisiasjast", mis veel vajalikud olid.

Paul Nipkow võttis Nipkow'i ketta kui leiutise peale patendi; tema kihlatu säästudest piisas parajasti lõivu tasumiseks. Kui aga keegi Nipkow' kettaga midagi peale hakata ei saanud, laskis ta patendil aeguda. Ta oli juba ammu raudteeinsener ja tal olid mõttes teised asjad kui kaugnägemine.

Alles kahekümnendatel aastatel oli tehnika nii kaugel, et kaugnägemine ka tegelikult võimalikuks sai. Ent seda võimalust ei märgatud suurte elektrikontsernide või raadiotööstuse teaduslikes laboratooriumides ega kontrollinud seal töötavad teadlased ja tehnikud, vaid jällegi üks kõrvalseisja.

Kui John Logie bairdist räägitakse, siis pajatatakse enamasti, et ta oli tänavakaupmees, kes müütas kingakreemi, marmelaadi ja ziletiteri. See on tõsi. Aga enne kui temast sai vaene mehikene, kellena ta ajalukku läks, oli ta õppinud füüsikat ja raadiotehnikat ning oli elektrijaamas insenerina töötanud. Too hulkur oli seega haritud mees. Kui ta 1922. aastal ühes Londoni ärklitoas kaugnägemiskatseid alustas, oli ta juba raskesti haige ja vaene ning kõik tema lootused elus edasi jõuda olid üsna otsakorral.

Katsevahenditeks oli tal igasugune koli, mida leidub prahihunnikutes: tühjad kastid ja keeksikarbid, üks vana projektsioonilamp, oma aja ära elanud elektrimootor, minema visatud telegraafiaparaadi osad, sukanõelad, taskulambipatareid, sidumisnöör, kirjalakk ja liim. Papist valmistatud Nipkow' ketta ja kolist kokkupandud seadme abil õnnestus tal pärast kaheaastast tööd edastada malta risti siluett kolme meetri kaugusele. Aasta hiljem esines ta ühes Londoni kaubamajas ja korraldas "kaugnägemisülekandeid". Need olid küll vaid varjud ja piirjooned, aga mattklaasil siiski miski kiikus.

Baird töötas edasi; üksi, raevukalt ja nälgides. Huvilisi polnud ta leidnud ka kaubamajas tehtud reklaami abil. Isegi ajalehetoimetused ei tahtnud "hullust leidurist" midagi teada; nad ei teinud tema katsetest väljagi.

2. oktoobril 1925 õnnestus tal vana kõhurääkija nuku pea kujutis ekraanile üle kanda. "Hull leidur" sööstis tänavale, tormas mingisse büroosse ja sundis esimese ettejuhtunud inimese oma ärklituppa tulema. Seal pani ta inimese, büroo õpipoisi, saatja lampide ette toolile ning tõepoolest - tema kujutis ilmus ekraanile, oli selge ja äratuntav.

See ülekanne lammutas usaldamatuse ja huvipuuduse müüri. Kuna oli väljavaadet tasuvale ärile, siis võis Baird valida tööstuse parimate ettepanekute hulgast, ta oli jalamaid kuulsaks saanud.

Peter Klemm AURUMASINAST ELEKTRIMOOTORINI "Valgus" * Tallinn 1975, lk. 151.