VÕLUTORU ( TV) II

Ka Ameerikas ja Saksamaal tehti samalaadseid katseid. Tehnika oli niikaugel. Vooluimpulsse polnud enam vaja edastada traadi teel, ultralühilained suutsid sekundis üle kanda kümneid tuhandeid pilditäppe. Pildi mehaanilise laotajana ja koostajana tõusis Nipkow' ketas suurde ausse. Kuid ta osutus ka leiutiste ahela nõrgimaks lüliks. Ketta mehaanika oli ebatäiuslik, pildid tulid kahvatud, pealegi oli nende laotus täppideks ja ridadeks liiga selgesti näha.

Parem meetod tulenes Ferdinand Brauni leiutatud ja tema nime kandvast elektronkiiretorust, fluorestseeriva gaasiga täidetud torust, mille kuumkatoodilt suundub elektronkiir toru teises otsas olevale ekraanile. Braun oli selle toru juba 1897. aastal ehitanud, et kiireid elektrilisi võnkumisi nähtavaks muuta.

Selle elektronkiiretoruga hakkasid nüüd tegelema kaugnägemise alal töötavad teadlased ja tehnikainimesed. Kui seda toru saaks kasutada laotamiseks ja taasesitamiseks, siis saaks Nipkow' ketta viletsast mehaanikast lahti.

Saksamaal töötas tollal noor leidur, kes oli saanud esimesed patendid ringhäälingu- ja sidetehnika Allal vanuses, millal teised alles õppima hakkavad. See noor uurija Manfred von Ardenne töötas isiklikus uurimislaboratooriumis. Tal oli tihe koostöö tööstusega, nii et ta lahendas rakenduslikke ülesandeid ja sai ka töö eest raha, mida ta vajas oma Lichterfelde laboratooriumi laiendamiseks ning oma sõltumatuse tagamiseks.

Manfred von Ardenne teadis muidugi kõike, mis kaugnägemise alal loodud oli. Seepärast tuli ta mõttele asendada Nipkow' ketas elektronkiire toruga, milles elektromagnet katoodist väljuvat elektronkiirt nii edasi - tagasi hälvitab, et see pildi punkt- ja ridahaaval üles märgib. Ta kirjutab oma elulookirjelduses:

Elektronkiiretorude rakendamine televisioonikatseteks oli mulle enesestmõistetav seepärast, et 1929. aastal oli Licterfelde laboratooriumis kõrg- ja madalsagedusvõnkumiste uurimiseks loodud kuumkatoodi ja negatiivselt eelpingestatud tüürelektroodiga elektronkiiretoru anoodpingega üle 1000 voldi. Tänu elektronkahuri ehitusele oli sel torul seni tuntud müügilolevate Brauni torudega võrreldes fluorestsentstäpi heledus üle 200 korra suurem. Saavutatud suurem heledus oli küllap olulisemaid eeldusi hilisemaks elektronkiiretorude üldiseks kasutuselevõtuks ostsillograafides, radartehnikas ja televisioonis."

1930. aasta algul juhtis Manfred von Ardenne ühes ettekandes ja ajakirjas "Fernsehen" avaldatud artiklis tähelepanu oma elektronkiiretoru eelistele. Kui aga keegi ei paistnud uue võimaluse ja vastavate katsete vastu huvi tundvat, tuli talle korraga pähe,

"....et Lichterfelde laboratooriumis oli ju õigupoolest kõik käepärast, et sooritada esimene katse elektronkiiretoruga saate-ja vastuvõtupoolel. Palavikulise kiirusega toodi valmistoodete laost kaks elektronkiiretoru, kaks seadist hälvituspingete tekitamiseks saadi madalpingelaboratooriumi varadest, seati töökorda üks lairibavõimendi ning laenati optikalaboratooriumist suure valgusjõuga lääts ja üks fotoelement. Juba samal õhtul, 14. detsembril 1930, oli mul võrratu elamus. Laotusseadme ekraani ees hoitavate lihtsate piltidega diapositiivid ja lihtsate esemete, näiteks kääride piirjooned ilmusid toa teises otsas vastuvõtutoru ekraanile. Nüüd algas laboratooriumis ja töökodades pingeline tegevus. pärast üleminekut elektronkiire hävitamisele reaktsioonvõnkumisega, pärast filmiprojektori mehhanismi teatud muutmist ning torude, fotoelementide ja lairibavõimendite edasiarendamist õnnestus 1931. aasta kevadel lõpuks filmide ülekandmine tollases kaugenägemises mehaanilisel teel just saavutatud pildijaotusega 10 000 punktiks. See seade, mida 1931. aasta sügisel Berliini raadionäitusel avalikult töötamas näidati, tõestas, et elektronmeetod juba oma arengu algjärgus pilditeravuse poolest mehhaaniliste meetoditega täielikult võistelda suutis, pildiheleduses aga neist kaugelt üle oli. Selle esitlemise tulemuseks oli, et kaugenägemisest huvitatud firmad ja laboratooriumid läksid üle elektrontelevisioonile. Et see üleminek juba 1931. aastal peaaegu igal pool lõpule oli viidud, johtus sellest, et me minu töö tulemusi saladuses ei hoidnud ja 1930. aasta detsembrist kuni 1931. aasta suveni kõigil asjast huvitatud erialakaaslastel meetodite ja tulemustega täiel määral tutvuda võimaldasime. Nende endi sõnade järgi nägi tookord Lichterfeldes elektronkiiretoru ekraanil pooltoonides televisioonipilti esimest korda inglise televisiooni leiutaja Baird, televisiooni arendamise juht Telefunkeni tehastes professor Schröter, Fernseh-AG tehnilised juhatajad kui ka Saksa Riigiposti asjahuvilised asutused.

Ehkki ma niiviisi toimisin, on hiljem televisiooni ajaloo ametlikel näitustel ja kirjutistes minu tollastest töödest mööda mindud; jälle mõjus kahjulikult see, et tulemusrikaste katsete taga ei seisnud tööstuskontsern, vaid ainult väike eralaboratoorium. Peale muu laienes televisiooni ülesannete ring nii tormiliselt, et sellega suutsid varsti sammu pidada ainult riiklike laboratooriumide või suurtööstuse uurimiskeskuste töökollektiivid.

Kirjeldatud sündmustest sugenes tollal see õpetus, et tehnikas ei piisa lõpliku edu saavutamiseks suure probleemi õigeaegsest heast lahendamisest, vaid et peale selle tuleb lahendus luua ja rakendada niisuguse organisatsiooni toetusel, kelle suurus on vastava probleemi majandusliku ulatusega vähemalt kooskõlas."

Professor dr. h.c. Manfred von Ardenne, kelle nimi seostub terve hulga suurte teadus- ja tehnikaalaste saavutustega ja kes oma Dresdenis asuvas uurimisinstituudis rakenduslikku uurimistööd teeb, on neid lauseid kirjutades võib-olla silmas pidanud ka selle mehe saatust, kelle leiutise asendasid elektronkiiretorud - Paul Nipkow'd. tema nime kandis Saksamaa esimene televisioonisaatja, mis alustas tööd 1934. aastal Berliini linnajaos Witzlebenis. Fasistid tahtsid nime, millel oli maailmas hea kõla, oma eesmärkideks ära kasutada. Selle nime kandja ise neile huvi ei pakkunud.

Kümme aastat levitas too televisioonisaatja häälestustabelil Paul Nipkow' nime, ent mees ise elas koos naisega suures viletsuses. Hallipäine insener suri 1940. aasta talvel täiesti varatu mehena oma korteris Parkstrassel Berliinis Pankow' linnajaos külma ja nälja kätte. Gaas ja elekter olid suletud, sest ta ei jaksanud arveid tasuda.

Peter Klemm AURUMASINAST ELEKTRIMOOTORINI "Valgus" * Tallinn 1975, lk. 151.