,,Eesti
rahva ennemuistsed jutud”
Võllamehikesed
(lühikokkuvõte)
Juba mõnda aga oli üks kirikuõpetaja endale
sulast otsinud, kes muude toimetuste kõrval ka igal keskööl kirikukella
helistaks. Küll oli juba mitu meest proovinud ametit, kuid kui nad
kellahelistamist läksid toimetama, olid nad äkitselt nagu maa alla kadunud. Ei
kuuldud kellaklõpsu ega nähtud kellalööjat enam. Kirikuõpetaja proovis asja
salajas hoida, kuid hulga inimeste kadumine tegi asja teatavaks.
Enam ei tahtnud rahvas ta juures tööl käia,
kuigi papp tõstis palga kolmekordseks ja lubas iga päev head sööki. Ühel päeval
tuli Kaval-Ants ennast pakkuma, teda tõmbas ligi lubatud hea söök.
Kirikuõpetaja võttis Kaval-Antsu rõõmuga tööle.
Umbes tund enne keskööd läks Ants kirikusse ja
hakkas seal võõraste meestega kaarte mängima. Keskööl läks Ants kirikutorni,
kus esimese trepiastme pealt leidis väikese peata mehikese. Kaval-Ants lõi
peatu sealt alla. Nii sündis igal korrusel kuni Kaval-Ants lõpuks jõudis üles
kella juurde. Seal istus kella sees üks küürakil ja kah peata vennike, kes
palus, et Ants temale halastaks ning lubas temale haleduse eest kunagi tasuda.
Kaval-Ants nõustus ning mehike tegi, et minema sai. Sellega oli Kaval-Ants
muidugi rahul ja hakkas südamerõõmuga kella lööma.
Nii jäi Kaval-Ants tööle.
Järgmine päev kutsuti kirikuisand linna
suurtele varrudele last ristima. Linn polnud kaugel, kuid Kaval-Ants võttis
ikka leivakoti kodunt kaasa. See oli sellepärast, et Kaval-Antsu kohus oli
kirikuõpetajat üksnes päevaveeruni teenida. Nii oligi, et päike loojus enne,
kui Kaval-Ants ja kirikuisand linna jõudsid. Ants astus saanist välja ja hakkas
endale ööaset valmistama. Tema peremees tegi kõik, mis suutis, et mees kaasa
tuleks, kuid pidi lõpuks üksinda lahkuma.
Kaval-Ants oli saanud mõned tunnid magada, kui
äkitseline käratsemine ta äratas. Need olid peata mehed, kes tahtsid talle
kätte maksta ja hakkasid teda vemblad käes peksma. Enne kui Kaval-Ants oli
hinge heitma hakanud, ilmus välja väike mehike, kes selle tagumise lõpetas. See
oli sama vennike, kes kellas kükitas.
Tulija ajas teised peata mehikesed minema ja
istus siis Kaval-Antsu kõrvale kuuse alla. Seal rääkis ta Kaval-Antsule, et too
läheks järgmine päev koju jõudes kiriku põhjapoolsesse nurka, kus ta leiab
seina sisse müüritud suure kivi, mille täiskuu ajal lahti võis kangutada. Sealt
leitavast põhjatust varandusest pidi kaval-Ants poole annetama kiriku vaestele.
Koju jõudes tegi Kaval-Ants oma talitused
kähku ära ja läks vaatama, kas mehike oli tõtt rääkinud. Nii see oli. Täiskuu
ööl kangutas Kaval-Ants selle lahti ja leidis põhjatu varanduse nagu peata mees
oli lubanud. Järgmisel päeval annetas ta pool kiriku vaestele ja ütles
kirikuõpetaja teenistusest lahti. Ise läks ta kaugele, kus ostis ilusa talukoha
ja kosis ilusa noore naise ning elas peale seda veel mitu-mitu aastat
õnnelikult ja rahulikult.
Tegemist on muinasjutuga, mille peategelasteks
olid Kaval-Ants, kirikuõpetaja ja peata mehikesed.
Kuna valik polnud suur, siis võtsin lemmiktegelaseks
Kaval-Antsu. Nagu nimigi ütleb, oli ta kaval mees ja tema reeglidki olid
kõverusi täis.
Kirikuõpetaja ei meeldinud mulle, sest ta oli
ahne ja ebaviisakas.
Muinasjutt oli oma stiililt mõnusalt
ajastupärane ja ladus. Samas puudusid ajastupärased rasked sõnad.
Täpselt ei saagi jutu ühtlase voolavuse pärast
tuua välja kohta, mis jutus põnevaim või ebahuvitavaim.
Polnud selliseid kohti, kus saab nõrkemiseni
naerda, aga päris magama ka ei jäänud.
Nagu iga tavaline muinasjutt.