Elas kord mees oma naisega, kellel oli alguses kaheksa ja lõpuks üheksa last. Üheksanda lapse vaderiks ei tahtnud keegi olla.

Ühel päeval viis mees poisi kirikusse ristimisele ja tee peal oli üks sant nõus poisi vaderiks olema ning ka kiriku ukse ees oli üks noor naisterahva-saks nõus olema poisu vaderiks. Lapsele ristiti nimeks Pärtel. Vaderiandideks sai poiss rikkalt kolm rublatükki ja vaeselt linnumunakese, mis pidi õnne tooma.

Pärtel kasvas ning kümneaastaselt pandi ta karjapoisiks. Poisile sai sel ajal südamelähedaseks pärnapuu ja selle all olev suur kivi.

Pärtel sai viisteist ja hakkas sulaseks, kuid käis ikka pärnapuu juures. Ühel pühapäeva õhtul oli ta jälle kivi otsas ja puhus suupilli, kui äkki roomas piimvalge madu kivi alt välja. Nii juhtus tihti ja Pärtel harjus maoga.

Pärtel oli juba noormehe-eas, aga elas ikka üksinda. Käis tihti kivi peal suupilli mängimas, et piimvalget madu näha.

Jaanilaupäeva õhtul läks nooruk jälle pärnapuu poole ja nägi kaugelt valgust, kuid lähedale jõudes polnud puu all ei tuhka ega süsi. Suupilli mängides ilmus välja madu, kelle silmad särasid -see oligi see eemalt nähtud valgus.

Enne keskööd läks madu kivi alla ja pärnapuu hakkas kohisema. Äkki ilmus kauni lumivalges riides naisterahva kuju kui ingel Pärteli ette ning palus, et poiss tema peale armu heidaks ja ta nõidusest päästaks. Nõiutu rääkis noormehele, mida see tema päästmiseks tegema peab.

Pärtlile tuli meelde õnnemunake ja ta võttis selle välja. Samas tuli madu kivi alt välja ja enne, kui poiss märkas, pistis neiu munakese maole suhu ning nõidus oligi murtud.

Pärtel abiellus kauni neiuga ja sai kogu tema riigi ja vara endale. Ja nad elasid õnne rüppes oma elu otsani.

Minu arvamus

Kõik toimus ükskord ammu.

Peategelasteks olid Pärtel ja lumivalge maoks nõiutud noor naine.

Nad mõlemad meeldisid mulle väga, samuti meeldisid ka teised tegelased. Halvad tegelased puudusid.

Muidu polnud väga vigagi, aga see, et poiss kogu aeg käis puu juures, hakkas ära tüütama.

Üldiselt oli mõnus ja rahulik lugu.