Elas kord kitsi peremees, kes ei tahtnud sulastele süüa anda. Oma ahnuses läks ta targa käest nõu küsima, kuidas veelgi vähem sulaste söögi peale raisata. See ei saanud teda aidata, aga juhatas ihnurist peremehe kuhu vaja. Mees käis kolmel neljapäeval endale sulast ja tüdrukut saamas.

Esimesel ei tehtud musta ”kass” -jänese vastu kaupa, teisel lepiti kaubas ja tingimustes kokku ja kolmandal neljapäeval vahetati must jänes ja kolm veretilka kahe töölise, kes ei tahtnud süüa, vastu.

Möödus kaks korda seitse aastat ja ühel hommikul polnud Puulast ja Tohtlast tööl. Peremees läks lakale vaatama, kuid leidis vaid puukännu ja kasetohtu. Mees hakkas alla minema, kui miski kägistas ta. Peremehe naine ei leidnud pärast lakast muud, kui kolm verepiiska. Ka kogu maine vara oli kadunud. Vaesuses suri varsti ka lesknaine.

Tegelasteks olid peremees, peremehe naine, võõras vanamees ja sulastest Puulane ning Tohtlane

Positiivne kangelane oli võõras vanamees.

Peremees ei meeldinud, kellele meeldiks kitsi, ahne ja ülekohtusel moel rikastuv oma hinge mahamüüja.

Mõistu õpetati, et pimeda ahnusega jääd lõpuks tühjade kätega ja pead veel karistustki kandma.

Üldiselt õpetlik jutt.