Friedrich Robert Faehlmann 200
MAIDO SIKK

 
      Homme möödub 200 aastat Friedrich Robert Faehlmanni, 19. sajandi esimese poole tähtsaima eesti kirjamehe, populaarse arsti ja teadlase, esimese eesti soost Tartu ülikooli
õppejõu sünnist.
     Friedrich Robert Faehlmann sündis 31. detsembril 1798 Järvamaal Koeru kihelkonnas Ao mõisavalitseja teise pojana.
     Faehlmann õppis Rakvere kreiskoolis, Tartu gümnaasiumis ja 1817-1827 Tartu ülikooli arstiteaduskonnas.
     Doktoriväitekirjaga «Tähelepanekuid varjatud põletikkudest» (1827) oli ta kardioloogia teerajajaid Tartu ülikoolis.
     Kõrvuti makroskoopilise vaatlusega kasutas ta juba siis mikroskoopiat. Faehlmann sai Tartu ülikoolis esimese eestlasena arstikutse ja meditsiinidoktori kraadi.
     1842-1850 oli Faehlmann ülikooli eesti keele lektor ning luges 1843-1845 vanas anatoomikumis farmakoloogia- ja retseptuurikursust.
     Tema algatusel asutati 1838. aastal Õpetatud Eesti Selts, mille esimees ta oli 1843-1850. Faehlmann oli ka rahvuseepose «Kalevipoeg» mõtte algataja.
     1832 abiellus Faehlmann kirurg J.B. Reidemeisteri tütre Henriette Carolinega. Algul elas perekond kahekorruselises puumajas Riia ja Lille tänava nurgal, hiljem kesklinnas Jaani tänavas.
     See Faehlmanni eluase on säilinud tänapäevani ning tähistatud mälestustahvliga.
     Faehlmann põdes kopsutiisikust ja suri 22. aprillil 1850 kopsu verejooksu tagajärjel.

Arstina Tartus

   1824. aastast elu lõpuni töötas Friedrich Robert Faehlmann arstina Tartus ja selle ümbruses. Ta alustas tööd vaestearstina Aleksandri vaestemajas.
     Peatselt sai temast Tartu linna ja ümbruskonna kõigi rahvakihtide otsituim arst. Vaeseid ravis ta tasuta.
     Tema kuulsus ei piirdunud Tartuga. Seda näitab Faehlmanni arstiretseptide levik paljudes kodumaa linnades ja koguni Venemaal. 20. sajandi algul leiti Tallinna Raeapteegis kolm Faehlmanni retsepti: kõhutõvepulber, kõhutilgad ja hemorroidipulber.
     Töörohke arstipraktika vältel oli Faehlmannil kokkupuuteid mitmesuguste nakkushaigustega, mis tol ajal tihti levisid taudidena.
     Sageli ravis ta rõugehaigeid ja tegi ohtralt kaitsepookimisi. Ainuüksi 1845. aastal pookis ta rõugeid 189 lapsele - tunduvalt rohkem kui teised tolleaegsed Tartu arstid.
     1845. aasta suvel võitles Faehlmann Tartus möllanud düsenteeriaepideemiaga. Sama aasta kevadel pani ta piiri leetritele ja talvel tüüfusele.
     Järgmise aasta sügisel puhkes Tartus taas düsenteeria. Faehlmann käis päevas 110-125 haige juures, olles jalul kella seitsmest hommikul kuni ühe-kaheni öösel.
     Nõrgale tervisele vaatamata ei saanud ta nelja nädala vältel kordagi riidest lahti ega voodisse, tukkus vaid mõne tunni sohval. Faehlmanni põhimõte oli «Parem saada kümme korda asjata haige juurde kutsutud, kui üks kord liiga hilja».
     Nakkushaiguste ajaloos tuntud kolmas koolerapandeemia levis Baltimaades ja tabas ka Tartut.
     1848. aasta suvel tuli Faehlmannil neli nädalat ööd ja päevad rakkes olla. Seda koolerataudi on ta kirjeldanud oma uurimuses «Koolera Tartus 1848. a».
      Faehlmanni ulatuslikum meditsiiniline uurimus (1848) käsitleb düsenteeriat. Tema andmeil haigestus 1846. aasta sügisel Tartus möllanud düsenteeriaepideemia ajal iga seitsmes elanik ja iga kümnes haige suri. Enam kui 2000 nakatunust ravis Faehlmann 355 haiget.
     Uurimuses maalib ta kohutava pildi taudiaegsest olukorrast Tartus: «Igas majas, kuhu arst tuli, nägi ta ainult leina ja kuulis süüdistavaid kaebusi või haigete meeleheitlikke karjeid. Surmakellad kõlasid hommikust õhtuni ja üks surmarong järgnes teisele.»

Tervise edendamine

     Faehlmann mõistis vajadust jagada inimestele tervishoiualaseid teadmisi. Õpetatud Eesti Seltsi välja antud «Tarto- ja Wõrro-ma rahwa Kalendris» avaldas ta mitmeid sanitaarhariduslikke artikleid.
     Kirjutises «Rõuge- ehk nõstmetõbest» (1840. a kalender) selgitas Faehlmann, miks rõugepookimine on vajalik. Ta lükkas ümber rahva seas levinud arusaama, et rõuged «tulevad jumala käest» ja sellepärast «peab inimene neid põdema, ei tohi kavalal kombel nende eest taganeda».
     Artiklis sarlakitest (1841. a kalender) märkis Faehlmann, et «need on üks väga kuri tõbi, mis mõnes kihelkonnas pea pool lapsi suretas». Ta selgitas maarahvale haiguse kulgu ja abinõusid selle vältimiseks.

Mälestuse jäädvustamine

     Tartu Eesti Arstide Seltsi ja Eesti Kirjanduse Seltsi algatusel moodustati 1927. aasta lõpus Friedrich Robert Faehlmanni mälestuse jäädvustamise komitee. See töötas kuni 15. veebruarini 1934.
     Komitee täitis kolm endale võetud ülesannet: korrastati Faehlmanni kalm Jaani kiriku kalmistul, püstitati mälestussammas Toomel vana anatoomikumi ette ja anti välja mälestusalbum.

Tartu Postimees 30. jaan. 1998.a.