Kui Kalevipoeg ärkas, ei leidnud ta oma hobust kuskilt. Ta otsis ja otsis, kuini jõudis kohta, kus hundid olid hobuse maha murdnud, Kalevipoeg sai vihaseks ja läks huntidele kätte maksma, võttes mälestuseks kaasa hobuse naha. Ta tappis nii kuis jaksas, kõik kohad olid verest punased. Pimedas ei seletanud silm enam midagi ja Kalevipoeg jättis asja sinnapaika. Kui ta oleks edasi jahtinud, poleks meil enam metsades hunte ja karusid.

Tööst ja vihast väsinud, otsis Kalevipoeg endale kohta, kus puhata, laotas hobusenaha maha ja uinus. Hommikul tõi sõjakuller kuningale sõnumi, et Viru randa olevat paadid sõudnud. Kalevipoeg käskis kulleril sõnumi viia, et Viru mehed sõtta läheksid ega kardaks raskusi. Kui Kalevipoeg uuesti magama heitis, ilmus kuskilt pilvedest võõras vanarauk. Kalevipoeg teda ei teadnud, kuid lahke võõras tundis küll Kalevipoega. See oli kangelase vanaisa. Ta kuulutas, et Kalevipoja pahateod ei jää karistamata ning kadus siis äkki. Kalevipoeg uinus, kuid ärgates ei mäletanud ta rauga jutust midagi. Kuningas käskis sõnumitoojal virulastele tema käsk edasi anda. Tee peal kohtas käskjalg varest, kotkast, kaarnapoega, hunti, karu, nälga ja katku, kes kõik olid juba sõda külastanud. Kohale jõudes võttis sõjakuller kukrust käsud ja viskas need merre. Seepeale vaen kadus ja sõda lõppes.