KALEVIPOJA KIVI

Jõepere külas vana mõisapargi all asub jõe kaldas suur pooleldi maa seest väljaulatuv hall kivimürakas, mida rahvasuus Kalevipoja kiviks nimetatakse. Kivi alt vuliseb välja hõbeselge veenire, mis on Loobu jõe algallikakas. Kuna jõekallas on kivi kohal väga järsk, siis tundub nagu ripuks kivi kalda küljes allika kohal, nagu oleks ta sinna hiiglase käega pistetud. Jääb vaid imestada, mis nõiavägi teda kalda sees veel üht otsa pidi kinni peab. Küll on seal põlvest põlve Jõepere küla lapsi hulgakesi peal kargamas käinud, et vaadata, kas kivi tuleb kaldast lahti, kuid ikka on seal sama kõvasti kinni nagu ennegi. Kuidas see kivi sinna on sattunud, selle kohta on varematel aegadel liikunud rahvasuus järgmine muistend.

Kui Kalevipoeg Neeruti mägedes kündis, millest sinna mäed, orud ja järved olevat tekkinud, käinud ta Jõepere pargi all Loobu jõe allikal oma hobust jootmas. Seal olnud hea ja puhas vesi, mis ühtlasi kaitsnud ka haiguste ja tõbede vastu.

Kord, kui Kalevipoeg jälle ühel palaval suvepäeval enne kündmaminekut oma hobuse allikale talutas, olevat hobune vett nuusutades norsanud. Kalevipoeg suksutanud ja meelitanud küll hobust jooma, kuid see oli vaid taganenud ja viimaks tagajalgadele püsti ajanud. Pahameelega lahkunud Kalevipoeg allikalt ja talutanud hobuse Pundioru allikate poole, et hädaga hobust joota ja ka endale joogivett võtta. Kui ka järgmisel päeval hobune Jõepere allikast vett ei joonud, saanud Kalevipoeg aru, et keegi paha vaim on allika vee ära solkinud või nõidunud.

Järgmisel päeval hakanud Kalevipoeg künni ajal Jõepere allikat silmas pidama. Kõrgetelt Neeruti vaoharjadelt paistnud Jõepere nagu peo peal kätte. Kuid midagi kahtlast polevat ta märganud. Kui Kalevipoeg kord aga lõunauinakust virgudes maast üles karanud, et sammuga varju pikkust mõõta, löönud ta silmad kohe Jõepere allika poole ja märganud seal vanasarvikut ennast. Keksinud teine aga pealegi irvitades ümber allika ja sülitanud allikasse. Nüüd olnud Kalevipojal kohe selge, kes allikavee ära solkinud. Ta haaranud maast esimese ettejuhtuva kivi ja hoogu võttes visanud sinnapoole. Vanasarvik, kes parajasti kummargil olles allika kohal sülitanud, saanud kiviga otse pihta ja vajunud sinnasamasse kivi alla maa sisse. Sellest see kivi sinna allika kohale sattuski. Kui vanasarvik sealt kuidagi põrgusse tagasi pole pääsenud, siis on ta seal kivi all tänapäevani.

Sellest ajast peale kadunud ka nõidus allikast ja Kalevipoeg käinud seal jälle oma hobust jootmas ja endale joogivett võtmas.

Rahvasuus olevat sel allikal tervistav mõju mitmesuguste haiguste vastu. Vesi pidi siis veel paremini aitama, kui sinna enne hõbedat visata. Selle allika veega haigeid silmi pestes pidid need peagi paranema. Ka luuvalu puhul pidi allika vesi aitama. Tuleb aga hoolega silmas pidada, et vanasarviku poisid ei juhtuks uuesti vett ära solkima, sest kas meil tänapäeval on enam Jõepere kandis nii kangeid mehi, kes vanasarvikust võitu saaksid.