Kunagi ammu tahtnud Kalevipoeg kalale minna. Mõtles siis, et ei tema viitsi väikseid kalu püüda. Suur mees tahab suuri kalu. Hankis endale kalastamisvarustuse, istus Peipsi kaldal maha ja hakkas püüdma. Ta tahtis angerjaid püüda, kuid selliseid kalu vist siin järves polnud. Õnge otsa jäid ainult väikesed kalad, mis Kalevipoeg tagasi vette viskas.

Kalevipoeg oli aga kuulnud, et Võrtsjärves on palju angerjaid. Aga ta ju ei viitsinud iga kord,  kui tuli kalastamisisu, minna Võrtsjärve äärde.

Istus siis Kalevipoeg maha ja hakkas mõtlema. Äkki tõusis püsti ja jooksis minema.

Umbes poole tunni pärast oli ta koos adraga rannas tagasi. Ta hakkas adraga kraavi lükkama Peipsist Võrtsjärveni. Ta tahtis, et mööda kraavi kalad Võrtsjärvest Peipsisse ujuksid. Kraav sai valmis ja vesi voolas kraavi sisse.

Kalevipoeg istus jälle Peipsi kaldal ja püüdis kalu. Sai kätte ka paar angerjat, kuid siis ei teadnud ta, mida nendega ette võtta. Kõht oli ju täis ja ei olnud tuju hakata praadima või suitsetama. Ta mõtles, et paneb kalad vette tagasi, küll homseks on ta midagi välja mõelnud.

Aga hommikul olid kalad ja kõik, mis eelmisel päeval toimus, meelest läinud.

Jalutas siis Kalevipoeg metsas ringi ja märkas ilusat kraavi. Kraav oli suur ja armas, mis meenutas talle ema. Ta panigi sellele nimeks Emakraav, kuid see tundus imelik. Kuna kraav oli suur, mõtles Kalevipoeg selle jõeks nimetada. Ning nii saigi meie armas, minu jaoks kodune,jõgi, endale nimeks Suur Emajõgi.