MÕTTEID ALEVITE PÄRUSMAALT
UNO-TARMI TORRO
harrastusajaloolane

       Eesti vaimsest vanavarast on Kalev ja Kalevipoeg silmapaistvamad kujud, kes
"Kalevipoja" kaudu on omandanud keskse koha meie kultuuriloos. Nimitegelased ise
on aga jäänud väga hämaraks ning hõljuma ebamäärasesse aega ja ruumi, kuigi
enam kui 100 aastat on nende päritolu andnud mõtteainet folkloristidele,
keeleteadlastele ja paljudele asjahuvilistele. Vastust on otsitud peamiselt Kalevi
nime etümoloogiast, veenvat selgitust see aga andnud ei ole. Ja ega nime
etümoloogia pruugigi olla seotud nähtuse olemusega - eriti kui tegu inimtegelase
nimega. Kalevis on nähtud ka Kalevipoja rööpnime. Kuigi rahvapäraselt need
tegelased vaid osaliselt kattuvad, ei ole folkloristid neid enamal juhtudel tahtnud
eristada. Ometi on meil tegemist kahe meesfiguuriga. Juba üksi nimi Kalevipoeg
eeldab Kalevi-nimelise isa olemasolu. Veel järeldub siit isa Kalevi laiem kuulsus ja
tuntus - isegi sedavõrd määrav, et see poja pärisnime on varju jätnud. Näiteks: Vana
Kalev oli vägev valitseja üle maa ja mere (Faehlmann, 1839) või Isa saatis
Kalevipoja Virusse kuningaks (ERA, Haljala).

Kolõvan - Kalev

      Kogu Kalevit puudutava rahvaloomingu ja ürikute seas leidub õigupoolest vaid
üksainus geograafiliselt ja ajaliselt dokumenteeritud pidepunk, millele kindlalt
toetuda - Kalevi nimest tulenev muistse Tallinna paralleelnimi Kolõvan vene ürikuis.
Selle vanim ülestähendus pärineb 1222. aastast ja nimi oli Venemaal kasutusel 18.
sajandi alguseni. Teatud tõenäosusega sekundeerib eelnevale veel araabia geograaf
Idrisi 1154. aastast pärinev lühike kirjeldus ühest Läänemeremaade linnast, mille
nimi araabiakeelsest kirjapildist dešifreerituna võiks kõlada Kaleweny ja mis lubab
end samastada Tallinnaga. Kui lisada, et eesti rahvapärimus seostab Kalevite
tegevust Tallinnaga sagedamini kui ühegi teise paigaga, võime põhjendatult küsida:
miks ja millal see seos tekkis? Millist osa etendas muistses Tallinnas müütiline
Kalev? Mees, kelle nimest on saanud linnanime sünonüüm, pidi kahtlemata
etendama silmapaistvat rolli. Ja veel: kas Tallinna varasem ajalugu võiks heita
valgust selle nime või tegelase taustale?

      Pikemalt "Horisondi" trükinumbris. Lisaks arheoloogiaprofessor EVALD TÕNISSONI
kommentaarid, milles on muuhulgas öeldud:

       U. Torrol on täielik õigus küsida arheoloogidelt ja muinsuskaitsjatelt aru Tallinna
varasema ajaloo ja asustuse kohta. Ta tunnetab väga selgesti ohtu, et alanud
ehitusbuumi käigus rändab prügimäele suur osa veel sellestki, mis Tallinna
muistsest kultuurkihist on säilinud. Kahjuks on muistse kultuurkihi vedamine
prügimäele kestnud juba aastakümneid. Teadusele on sellest pudenenud üsna vähe
informatsiooni. Nii ongi juhtunud, et Tallinna tekkimisest kõneldes tuleb üha
meenutada peaaegu poole sajandi taguseid Osvald Saadre ja Susanna Tarakanova
kaevamisi Toompeal ja Raekoja platsil, otsekui oleks pärast seda Tallinna uurijatele
aeg seisma jäänud. Ikka ja jälle jutustame ümber ammutuntud oletusi, kuni
hakkame neist mõnda isegi tõe pähe võtma ja teatmeteostesse kirjutama. Mainitagu
näiteks arvamust muistsest skandinaavlaste kolooniast Oleviste kiriku piirkonnas,
millest me arheoloogiliselt ei tea küll mitte kui midagi. Kuid vähemalt ühes
küsimuses on saanud midagi selgemaks - Tallinna algust ei tule otsida mitte ainult
Toompealt ja keskaja müüridega ümbritsetud all-linnast, vaid ka hilisemate
eeslinnade alalt. Ilmselt on Tallinnal olnud mitmeid muinasaegseid asustuspesi,
võib-olla kalmistuidki. Nende väljaselgitamine, seda enam mingi asustusloolise
terviklikuma pildi saamine, eeldab aga senisest hoopis tõhusamat kultuurkihi kaitset
ja uurimist. Sest kusagilt mujalt meil uut teavet muistse Tallinna kohta õigupoolest
saada enam polegi.

Horisont 1. jaan. 1998.a.