KALEVIPOJA SILLAD

Enne, mitu tuhat aastat, kui Kalev veel elanud, õlnud temal poeg, keda rahvas omaks ülemaks pidanud. Tal õlnud tuhat tugeva täku jõudu, mitmesada härja jõudu, kõige ilma inimeste jõudu. Suurus (kõrgus), jämedus õlnud mõetmata. Kõige nende vägede omaduste kõrval olnud ta õiglaste vasta nii vaga kui lambatallekene, hea kui veike oinake.

Rahvas armastanud teda, tema kua rahvast, nad suanud kui õiglased rahvas ja valitseja läbi. Pidanud karu ja muu metsaloomade jahti, käinud Läänes, Peipsis ja Virus kalal. Vaielnud vahel kua võera rahvastega, aga sõda õlnud tundmata. Kõrra võttis nõuks Kalevipoeg võeraid rahvaid vaatama minna. Lähnud läbi Peipsi jäeve, kus tal vesi aga alla naba ulatanud, veenud kuasas karunahku, ilvesse, hülge ja rebase ülikondasid. Võeral võetud ta'ad lahkesta vastu; antud tagasitulemises seljatäis laudu ja rüppetäis kiva kaasa. Ahmanud kiva rohkeste rüppe ja laudu palju seljale. Tulnud, tulnud kuni Roadna (Iisaku khk.) ranna ligidale, lauakoorem õlnud raske, litsunud õlal. Pärast visanud kivid rüppest maha järve, arvata kümme versta kaldalt, millest suanud kivilodu. Rahvas või kalamehed kutsuvad praegu seda kohta kardetavaks kuivaks loduks ehk Kalevi loduks.

Lauad aga veenud Lääne randa laevade jauks. Hobese, mis tal kua õli, jättis Peipsi ranna veerele põlise metsa servale sööma, seni kui ta Läänes käis. Nii kui ta kõigis tugev õli, nii õli ta kua silmast terav, ta nähnud Läänest, kuda hunt temast maha jäetud hobuse kallale tükkinud. Ta võtnud vihas hundi peale veikse kivi Läänerannalt ja visanud hobese kallale tükkija hundi sellega surnuks.

Kivi on praegu Mustvee külas ranna serval liikumata paigal, mida hundi peale visanud, ja rahvas kutsub (hüüab) Kalevipoja kiviks tänapäevani. Kivi suurust imestavad kõik vaatajad.