MUISTSED ASULAD JA INIMESED
Väljakaevamised Läänemaal
I
Mati Mandel

Tänapäeva halduspiirid ei lange muistsete ja ajaloolistega alati täpselt kokku ja nii on ka Haapsalu rajoon tunduvalt väiksem kui kunagine Läänemaa. Muistne Läänemaa koosnes Sontagana (hilisem Mihkli), Corbe (Kõrve, hilisem Pärnu- Jaagupi), Haniale (Hanila), Cozzo (Karuse), Rotalia või Rotelewici (Ridala), Leale (Lihula) ja seitsmendana praeguseks kaotsiläinud nimega kihelkonnast (arvatavasti hilisemad Kullamaa, Märjamaa ja Vigala kihelkond). Ajalooline Läänemaa hõlmas ka Hiiumaa ja koosnes 18 kihelkonnast: Emmaste, Hanila, Karuse, Kirbla, Kullamaa, Käina, Lihula, Lääne- Nigula, Martna, Mihkli, Märjamaa, Noarootsi, Pühalepa, Reigi, Ridala, Varbla, Vigala ja Vormsi.

Kuigi Läänemaa on juba ammu moodustanud teatud ühise ala, on seda läbi aegade nimetatud üsna mitmeti. Hendriku Liivimaa kroonikas ja teistes vanimates ürikutes esineb Maritima (tõlkes 'mereäärne ala'), aga ka Rotalia ja Rotelewic, mis on Ridala latiniseeritud vormid. Vanad saksakeelsed allikad kasutavad sõna Wiek (Wikum) (tõlkes 'merelaht'). Eestikeelne Läänemaa esineb kirjalikes ürikutes esmakordselt 1574. aastal.

Esimesed teated Läänemaa muististes ja üksikleidudest on kirja pandud juba XIX sajandi esimesel poolel. Tartu Ülikooli ajalooprofessor F. Kruse, muististe esmauurija, kaevas 1839. aastal Kullamaa maa- alust kalmistut. Väiksemaid kaevamisi tehti mujalgi, kuid teadusel on nendest vähe kasu. Sajandi lõpul köitis uurijaid poollegendaarne svealaste (rootslaste) kuningas Ingvar, kes ühe saaga teatel võttis ette sõjaretke Läänemere idarannikule (VI - VII sajandi vahetusel), langes lahingus ja maeti Adalsysla- nimelisse kohta. Hauda otsides kaevas C. Grewingk (1880) Saastna Porimäel, K. v Löwis of Menar (1899) aga Kiideval. Kuninglik matmispaik jäi siiski leidmata. Läänemaa esiajaloo seisukohalt oli hoopis olulisem J. Jungi algatatud esimene üle- eestiline arheoloogiamälestiste registeerimine. Vastuseks üleskutsele ajakirjanduses saatsid kümned inimesed Jungile teateid rahvapärimustest ja arheoloogiaobjektidest. Praeguse Haapsalu rajooni kohta kogunes üle 200 teate, mis ilmusid J. Jungi (1910) raamatus "Muinasaja teadus eestlaste maalt" III.

1923. aastal sai rahvusvaheliselt tuntuks Kirimäe põletusmatus. Umbes samal ajal algas ka teine üleeestiline mälestiste registreerimine üliõpilaste- stipendiaatide poolt, kes pidid kirjeldama, plaanitsema ja kaardile kandma kõik vastavas kihelkonnas teadaolevad kinnismuistised.

1. juulil 1925 hakkas Eestis kehtima muinsuskaitseseadus, millega võeti riikliku kaitse alla 1102 arheoloogiamälestist, sealhulgas üle saja Läänemaal.

30- ndatesse aastatesse langes ärksa muinsushuvilise E. Lüdigi tegevus. Ta kogus ümbruskonnast kokku juhuleidudena päevavalgele tulnud arheoloogilised ja etnograafilised esemed ning korraldas neist näituse.

H. Moora võttis kõik Lääne- Eesti mandriosa esiajaloo kohta teadaoleva kokku ülevaates "Läänemaa muinasaeg", mille sissejuhatav peatükk ilmus raamatus "Läänemaa" (1938). Sõjakeerises hävis osa muistiseid ja muuseumikogusid.

Esimesel sõjajärgsel aastakümnel kaevasid Enivere kivikalmet A. Vassar (1947) ja E. Tõnisson (1950). Muististe otsimisega peaaegu ei tegeldud.