MUISTSED ASULAD JA INIMESED
Väljakaevamised Läänemaal
II
Mati Mandel

1964. aastal kuulus Haapsalu rajoonis riikliku kaitse alla 120 arheoloogiamälestist. Alustati ka kolmandat üleeestilist arheoloogiamälestiste registreerimist. Et seekord tegid seda arheoloogid ja suuremate kogemustega koduuurijad saadi ka täielikumad tulemused. 1969. aastal algasid Kõmsis ENSV Riikliku Ajaloomuuseumi arheoloogilised kaevamised (väikseses ulatuses oli neid tehtud 1914. a.). V Lõugase juhtimisel kaevati nelja aastaga (1969 - 1972) lahti kaks tarandkalmet, kolme lõhutud kalme põhjad, osa XI - XIII sajandi kalmistust ja alustati muistsete põldude uurimist. Kogu Haapsalu rajoonis avastati paari aastaga umbes 50 uut objekti, sealhulgas kalmeväljad Kasekülas, Ridasel ja Vatlas. Seejärel uuriti 1973. aastal Kaseküla asulakohta, rajooni esimest kivikirstkalmet, väikeselohulist kultusekivi ja lõhutud kalmet XI - XII sajandist. Tarandkalmeid kaevati Poanses (1975 - 1976) ja Taeblas (1981), keskmise rauaaja kalmeid Lihulas (1974) ja Ehmjas (1982 - 1983), noorema rauaaja kalmeid Uuglas (1977, 1981), Kõmsil (1979) ja Kirblas (1983) ning tehti proovikaevamisi Massu (1973), Kullamaa (1974), Leediküla (1982) linnusel ja Ehmja Kuradimäel (1982).

Praegu on Haapsalu rajoon üks arheoloogiliselt uuritumaid Eestis. Kaevamiste kõrval jätkub ka mälestiste otsimine ja registeerimine. Nende arv ületab juba 300 piiri. Rohkem kui mujal on siin avastatud rauaaja asulakohti (üle 50). Mitmed arheoloogiamälestised on pärast läbikaevamist kohandatud huviväärsusteks (kivikirstkalme Kasekülas, tarandkalmed Kõmsil, Poanses ja Taeblas, noorema rauaaja kalmed Uuglas). Uugla muististerühma juurde asetati 1981. aastal tutvustav stend, esimene selletaoline Eestis.

Läänemaa muinasasustuse areng ja kultuuri eripära seostub tugevasti maastiku iseärasustega ja loodusoludega. Kaua aega kattis seda ala meri. Ainult kõrgemad kohad ja merest kaugemale jäävad paigad saadi asustada kiviajal. Maaviljeluseks - see aga oli algeline - sobivat maad kerkis merest juurde väga aeglaselt. Nooremast kiviajast (III aastatuhat - II aastatuhande keskpaik e.m.a.) on teada ainult üks kinnismuistis - maa- alune kalmistu Suitsu- ehk Tiinamäel Jalukse külast lõunas. Sealt tuli 1925. aastal kruusavõtmisel päevavalgele palju luustikke, neist ühe juures leiti 13 koerakihvast ripatsit. Lisaks on saadud üle 20 kivikirve ja - talva, millest osa pärineb nooremast kiviajast, osa ilmselt aga pronksiajast. Nende hulka kuulub ka venekujuline kirves Kullamaa lähedalt endise Kommiku talu maalt ja teine Pajumaa külast. Ehkki esemete leiukohti on kontrollitud, pole kiviaegseid asulakohti ega matmispaiku avastatud. Suuremad lootused selleks võivad olla Nõva piirkonnas ja Kasari ning tema lisajõgede ääres.

Ka pronksiajast (II aastatuhande keskpaik - VII sajand e.m.a.) on seni teada ainult üks kinnismuistis, asulakoht Kasekülas, mis avastati kivikirstkalme alt. Asulajäljed peitusid 5 - 10 cm paksuse söeseguses mullakihis, kus oli rohkesti ka tules rabenenud kive, looma- ja kalaluid. Leiti veel metsseakihvast noatera, savinõukilde, tulekivitükke, viljahõõrumiskivide katkendeid ja kiltkivitalb. Luude analüüs näitas, et metsloomade ja kalade kõrval püüti ka hülgeid ja kasvatati lambaid, kitsi, veised, sigu, hobuseid. Kogu leiuaines pärines teise aastatuhande teisest poolest e.m.a. Selle piirkonna seni ainuke pronksiaja metallese on Pähkülast (1919) pärinev odaots.