SOONTAGANA MAA JA TEMA MAALINN
Evald Tõnisson
IV

Teeolude ja muude linnuse ajaloo oluliste küsimuste selgitamine pakub suurt huvi Avaste soo kujunemiskäik. Ajaloolast huvitab mõistetavalt esijoones küsimus: milline oli Avaste soo linnuse kasutamise ajal? Kas niisama vesine ja läbipääsmatu nagu XIX sajandil või XX sajandi algul? Milline nägi soo välja ühel või teisel ajajärgul, see olenes muidugi mitmetest teguritest, sealhulgas kliimast, millele vastavalt võis soo olla vesisem või kuivem. Juba see asjaolu ise kinnitab, et soo ilme muutus sajandist sajandisse ja seda mitte ainult ühes suunas.
Avaste soo puhul tahaks eraldi tähelepanu juhtida vee äravoolule, mis siin maapinna vähese languse tõttu on üsna vaevaline ning paistab, et aegade jooksul üha nõrgenenud. Teatud osa võisid seejuures etendada maatõusu erinevused, kuid piirkonna väikesi mõõtmeid arvestades ei saanud need olla siiski kuigi suured. Nii või teisiti, XX sajand alguseks olid looduslikud väljavooluteed Avaste soost sulgunud. Ent veel Mellini atlases leiame Avaste - ploosel küljel lõunast põhja suunduva oja. Tõenäoliselt väljus soost varem teisigi veesooni. Vee väljavoolu pidurdudes tõusis põhjavesi ja kiirenes turba juurdekasv. Sellega on nähtavasti kaasnenud soo mõningane laienemine ümbritseva mineraalmaa arvel. Vanemate inimeste mäletamise järgi olevat soo äärealade kraavitamisel nähtavale tulnud tammekände. Teatud kinnitust sellele pakub kivikalme Avaste soo põhjaküljel Koastu Rumma külas endise Tõigiva talu maal. Kuigi kalme ise on lõhutud, saab ta asukohta siiski fikseerida (veel 1976.a. leiti sealt inspekteerimisel paar luukildu). Kalme, mis paikneb vanal põllulapil päris soo serval, on vaieldamatu tunnistus muinasasustuse olemasolust soo põhjaäärel, kusjuures võib arvata, et osa vanast põllumaast on jäänud soo alla. Muide, vanemad kohalikud elanikud teavad seal soo äärel näidata mõningaid vanu majapidamiskohti. Oletavasti pole soo laienenud ainult äärtele, vaid matnud enda alla ka mineraalmaasaari, millest mõni võis olla isegi asustatud.
Ei tule muidugi arvata, et Avaste soo oleks tekkinud ainult mineraalmaa soostumisel veereziimi halvenemise tõttu. See eeldaks, et siia mere taganemisel aastatuhandete eest moodustunud laguun oleks eelnevalt täiesti kuivanud. Tõenäoliselt jäi laguunist jäänukjärvi; soo turbalasundi vanimad osad moodustusid ilmselt nende järkjärgulisel kinnikasvamisel.
Eelpool öeldust lähtudes võib oletada, et maastikupilt linnuse ümbruses võis eelmise aatatuhande lõpul ja käesoleva algul olla mõnevõrra mitmekesisem kui XIX või XX sajandil. Soo oli vahest mõnevõrra väiksem; tema madalamates osades - pole võimatu, et ka maalinna ümbruses - võis olla lahtisi veekogusid. Linnuse kultuurikihis olevad kalaluud ja -soomused võiksid seda omalt poolt kinnitada. Siin - seal leidus arvatavasti arumaasaarekesi, mis olid kaetud metsaga või koguni üles haritud. Omaaegse reljeefi kohta võib loomulikult teha ainult oletusi. Küll aga on üsna kindel, et teedevõrgu kujunemisel oli sel küllaltki kaalukas osa. Niisugune maastikupilt sobib üsna hästi kokku sellega, mida muistsest Soontaganast ja tema maalinnast kõnelevad ajaloo ja arheoloogia andmed. Kui esitatud mõtted Avaste soo minevikust peaksid leidma vastuväiteid, on kõnesolev probleem üks näide selle kohta kuivõrd tihedasti põimuvad muistse Soontagana mail - ja mitte ainult seal - ajaloo- ja loodusteaduse uurimisvaldkonnad.

************************************

Kord olli Kalevipoeg tulnud Villandi poolt ja tahtnd mere ääre minna. Kui ta olli jõund Suure- Jaani ligidal Navesti jõe äärde, sinna, kus on Vanaõue sild, siis olli Vanakurat parajasti jõest vähki püünd.

Kui Vanakuri Kalevipoeg nägi, tahtis ta kohe Kalevipojale kallale karata, aga Kalevipoeg sasis Vanakuradist kinni ja viskas ta jõkke. Vanakurat kukkus suure kivi piale ja selle kivi sees on veel praegu Vanakuradi istumisekoha ase. See kivi on sial jões, kui Vanaõue sillast üle minna.

Kalevipoeg läks jälle edasi, aga Vanakurat olli vihane. Ta võttis maast suure kivi ja viskas Kalevipojale järele. See kivi kukkus Tellissaare karjamaa piale ja on praegu alles. Üitase Tellissaare kivise. See kivi on nii suur kui väike metsatukk ja sinna piale mahub mitukümmend inimest. Kui me noored ollime, olli see ikka noorte inimeste kogunemisekohaks.