Kuidas sündis esperanto?

Jaan Ojalo

 

    15. detsembril 1859. A. sündis Poola linnas Bialystokis Ludvik Lazar Zamenhof. Ta isa oli keeleõpetaja. Bialyostok oli väikelinn, kus üksteise kõrval elasid neli kohalikku rahvust – poolakad, venelased, juudid ja sakslased. Neil kõigil olid lapsed, kes meelsasti oleksid koos mänginud. Kuid mängust ei tulnud midagi välja, sest lapsed ei saanud üksteisest aru. Sõpruse asemel valitses vaen; sõimati üksteist; tekkisid tülid, kaklused. Ja kas ainult laste hulgas!

     Noorele Zamenhofile näis, et arusaamatustes on süüdi eelkõige rahvaste keelte erinevus, uskude erinevus. See aga, mis oli selle taga, mis kasutas keelte ja uskude erinevust, et rahvaid ässitada üksteise vastu - , jäi talle tollal muidugi vähemärgatavaks. Ludvik hakkas mõtlema sellest, kuidas päästa rahvaid erikeelsuse õnnetusest. Ta jõudis järeldusele, et peale oma emakeele vajavad rahvad veel üht ühist keelt, mille abil nad võiksid üksteisest aru saada väljaspool kodu, perekonda, oma rahvust.

     “Kui saan suureks, siis kõrvaldan selle häda,” tõotas Ludvik enesele.

     Oma idee teostamisele asus Ludvik Zamenhof juba koolipõlves. Algul unistas ta antiikkeelte – ladina või kreeka keele – elustamisest, hiljem aga veendus, et ühiseks rahvusvaheliseks keeleks võib olla ainult erapooletu keel, mis ei ole ühegi rahvuse emakeeleks, ei aseta eelisolukorda ühtki rahvust.

     Sellise keele koostamisel püüdis Zamenhof algul jäljendada harilikke rahvuskeeli kõigi nende keerukusega. See oleks nõudnud paksu grammatikaõpikut ja samasuguseid sõnastikke. Õnneks ta leidis teise tee: kasutades mitmes keeles leiduvaid ühiseid korduvaid elemente – eesliiteid ja lõppliiteid - , õnnestus tal luua keel, mis on igati sarnane loomulikul teel tekkinud rahvuskeeltele, kuid loogilisuse ja reeglipärasuse tõttu võrratult kergem õppida ja kasutada.

     1878. a. lõpul, kui Ludvik Zamenhof oli gümnaasiumi lõpuklassis, oli tema rahvusvaheline keel põhiliselt valmis. Ainult oma nooruse tõttu ja isa nõuandel kavatses ta selle avaldamise mõneks ajaks edasi lükata, ülikooli lõpetamiseni. Ludvik ei teadnud, et samal ajal tegeles sama ideega ka sakslane Scheyer. Temagi poolt loodud keel pidi saama igati inimkeele sarnane, tähendab – kõneldav. Kui see 1878. A. “volapüki” nime all ilmus, siis leidis see otsekohe laialdast kõlapinda ja proovijaid paljudes Euroopa maades, ka Eestis. “Volapük” oli aga tegelikult lihtsustatud ja moonutatud inglise keel. Ja sõnad olid selles niivõrd keerulised ja rasked meeles pidada, et ka autor ise võis kõnelda ainult sõnaraamatu abil.

     Üheksa aastat hiljem, 1887. A., ilmus Varssavis raamatuke “D-ro Esperanto: Internacia Lingvo”. See oli uue rahvusvahelise keele õpperaamat, milles oli keele elemendid koos näidetega, 16 reeglit ja 918 sõnatüvest koosnev sõnastik venelastele. Dr. Esperanto – see oli Ludvik Lazar Zamenhofi varjunimi. Hiljem jäigi “esperanto” rahvusvahelise keele nimeks.

     Kui “volapüki” viljelejad uue rahvusvahelise keelega tutvusid, nägid nad kohe, et see oli võrratult lihtsam, kõlavam, kergesti õpitav ja kasutatav. “Volapük” ei leidnud enam uusi pooldajaid, paljudest endistestki said esperantistid.

     Sellest on nüüd möödunud üle 80 aasta.

     Esperanto sõnaraamatus on juba rohkem kui 9000 tüvisõna, arvesse võtmata erialaseid oskussõnastikke, sest kasutatav keel ja areneb pidevalt.

       Esperanto kasutajaid leidubki paljudes maades. Need on turistid, teadlased, kirjanikud, tavalised töölised, kes tunnevad huvi teiste maade rahvaste ja elu vastu. Esperantot on hakatud õpetama koolides. Ülikoolides on käesoleval ajal üle 20 esperantokateedri. Ilmub kaugelt üle 100 esperantokeelse ajalehe-ajakirja. Kirjastused annavad välja tõlgitud ja originaalset esperanto keeles kirjutatud raamatuid. Üle 20 raadiojaama annavad regulaarselt esperantokeelseid saateid. Peaaegu kõikidel maadel töötavad esperantistide organisatsioonid. Igal aastal toimuvad ülemaailmsed esperantistide kongressid mitme tuhande osavõtjaga.

      Esperantot võib õppida iseseisvalt, kuna ta on lihtne ja väga reeglipärane. Veelgi parem on õppida grupis, kuna on võimalus harjutada ka kõnelemist.

      Esperanto keele ringe on loodud paljudes riikides. Korraldatakse kohtumisi, arendatakse kirjavahetust keeleõppijate vahel.

Pioneer nr. 7 / 1968.