TUHANDETE AASTATE TAGANT Samir oli poiss, kes elas nii ammusel ajal (7500 aastat tagasi), et seda on raske ette kujutada. Samir elas koos oma õe Samiraga, ema, isa, tädi ja onu ning nende lastega ühes Kitšikdaši mäe koopas Kaspia mere ääres. Õieti öeldes polnud see koobas. Lubjakivist mäe küljest olid lahti murdunud tohutu suured kiviplokid ning moodustanud kuhjatise, mille sees oli koobast meenutav tühimik. Selliseid paiku oli ka naabruses olevatel mägedel. Ja kõikides elasid inimesed. Samirile meeldis väga joonistada. Ta kraapis oma pildid kaljude ja kivide sisse. Samir kujutas igapäevast elu-olu – inimesi, jahistseene koerte ja vibudega, sigu, tarvaid, kodustatud veiseid. Enne Samiri oli kiviseintele joonistanud Samiri vanavanavanavanavanavanaisa. Tema oli joonistanud ainult inimesi. Mõni kujutis oli poolteist meetrit kõrge ning kogu kujutise pind oli reljeefne, see tähendab, kivisse süvendatud. Meestele olid käes kirved ja seljas vibud, naised olid kujutatud suurte rindade, peenikese keskkoha, laiade puusade ning jämedate jalgadega. Käsi polnud. Samir oleks väga tahtnud teada, miks naistel polnud käsi, aga vanavanavanavanavanavanaisa oli surnud ning ei ema ega isa osanud Samiri küsimusele vastata. Samir ei viitsinud oma kujutisi tervenisti kivisse süvendada ning tegi pildid ainult kontuurjoonega. Et pildid ilusamad oleksid, värvis Samir need ookritükikesega kollaseks. Aega, mil Samir oma pildid tegi, nimetatakse neoliitikumiks.
Täheke1999/5, tagakaas. |