Lumi

     Meie planeedi meredes, jõgedes, järvedes ja pinnases leiduv vedelas olekus vesi võib külmuda: samuti ei kondenseeru ka atmosfääris sisalduv veeaur alati vedelaks veeks. Küllalt madalatel temperatuuridel läheb vesi gaasilisest olekust otse tahkesse: veeaur muutub jääkristallideks. See võib toimuda kas maapinnal, kus tekib härmatis, või kõrgel atmosfääris.
     Lähem tutvumine atmosfääri omadustega näitab, et isegi soojemas kliimas tekib üsna sageli õhus jääkristalle.
     Kõrguse suurenedes temperatuur langeb. Õhk, nagu iga teine gaas surutakse kokku oma raskuse mõjul. Kõige suurema surve all ja niisiis ka maksimaalse tihedusega on ta Maa pinnal, eriti madala reljeefiga piirkondades, kus atmosfäär on kõige paksem ja avaldab alumistele kihtidele kõige suuremat survet.
     Ligikaudu 9/10 õhust ja peaaegu kogu veeaur on koondunud atmosfääri alumisse kihti.
     Atmosfääri alumises kihis leidub veeauru ja tekivad pilved, mis puistavad maapinnale tahkeid või vedelaid sademeid.
     Kõrgemates kihtides moodustunud pilved koosnevad isegi siis jääkristallidest, kui nende all lasuva maapinna temperatuur on vee külmumispunktist tublisti kõrgem. Kui aga pilved tekivad madalal atmosfääris kõrge temperatuuriga alade kohal, siis koosnevad nad vihmapiiskadest.
     Tillukesed jääkristallid, millest koosnevad kõrgpilved, võivad ühineda sümmeetriliselt (seda soodustav molekulide polaarsus) ja moodustada imeilusaid kuusnurkseid struktuure. Nii tekivad lumehelbed, mis kasvavad järk-järgult ning muutuvad lõpuks nii suureks ja raskeks, et ületavad õhutakistuse ja hakkavad allapoole liuglema.
      Atmosfääri alumises, soojemas osas võivad lumehelbed sulada - sel juhul jõuavad nad maapinnale vihmapiiskadena. Kui aga kogu nende teekonna vältel õhutemperatuur ei tõuse vee külmumispunktist kõrgemale, siis helbed ei sula ja maapinnal hakkab lund sadama.

Isaac Asimov "Seal kus lõpeb Maa" Tallinn, "Valgus" 1982