Külaline omas kodus

Järgmisel nädalal tuli isa mulle järele. Olin eelseisvaks juba põhjalikult ette valmistunud, kuid sellegipoolest tuli see mulle kuidagi liiga äkki. Nagu oleks mind üles raputatud. Pidin minema tagasi koju! Aga minul oli niisugune ebakindel tunne, peaaegu nagu kodutul.
Astusime isaga läbi askeldusrohkete tänavate. Mind rõhus kogu aeg vaikus isa ja minu vahel. Sealjuures takistas mind miski isegi isa küsimustele korralikult vastamast.
Isa küsis:
"Kas tädi Else rääkis sulle midagi?"
Teadsin täpselt, mida isa mõtles, mida me mõlemad kogu aeg olime mõtelnud. Vastasin peanoogutusega. Tüki aja pärast lisas isa:
"Tädi Elsa on üks haruldaselt hea inimene."
Sellele ma isegi ei noogutanud. Küllap mina juba teadsin kõige paremini, kui hea inimene on tädi Elsa. Nii nagu mu isa süda valis andale ise välja selle, keda armastada, nii tegi seda ka minu oma ja ma olin isale tige, et tema valik minu omaga kokku ei läinud. Kõige rohkem aga sellele võõrale naisele, kes ikkagi kõige selle põhjuseks oli.
Teadsin juba, leian ta kodus eest. Oma vanaema asemel leian teise inimese. Võõra. Niisuguse, kellest mu isa pole söandanud mulle siiamaani ise sõnagi rääkida, vaid võttis vahemeheks tädi Elsa tarkuse ja headuse! Mis sest, et too võõras on noor ja kena. Seda halvem. Inimene ei pea sugugi nii kangesti ilus olema, kui ta hakkab teisele võõrasemaks. Ma polnud ka põrmugi uudishimulik. Olin ainult solvunud ja häbematult tõrges. Nii tõrges, et ma majja jõudes keeldusin jonnakalt isegi lifti kasutamast. Pole minul ühtegi nii suurt kiiret selle kojujõudmisega! Palusin isa, et läheksime treppidest.
Eelviimasel trepiplatvormil, sellsamal, kord mu vanaema lõõtsutades seisatas ja minuga torises (ah, kui sinult tuleks tagasi s e e aeg!), peatus isa, võttis mu käed ja, mulle väga tõsiselt silma vaadates, ütles:
"Kadri, sa ometi mõistad kõike?"
Mõistan? Mida? Seda, et mu isa siiski kõike reetis? Nii see mulle paraku tundus, mis ma sain selle vastu. Samal ajal lugesin oma isa näost, kui tähtis talle minu arvamine selle kohta on. Tema eeldas ilmselt minu poolt palju paremat, suuremat arusaamist. Mulle näissel silmapilgul isegi, nagu oleks ta selle oma liigutuse ning küsimusega nii viimasel hetkel minult abi otsinud.
Kõige paksem jääkiht hakkas mu südame ümbert sulama. Kuid sinna jäi veel väike, aga külm ja kõva sisu.
Küsisin vastuseks:" On ta kodus?"
"Ei, momendil arvatavasti mitte. Kuid ta tuleb varsti. Lähme nüüd sisse," vastas isa.
Läksimegi.
Kuhu? Nendesamade seinte vahele, kus me vanaemaga kord nii üleinimlikult õnnetud olime. Sellesamasse kodusse, kus ma viimati oma vanaema surnukeha juures ahastasin ja nutsin ning ülevas rahus, nagu oleks tal nüüd viimati kõige suurem hetk oma "Saalomoni võlvitud kambris" ja - seda kodu ei ole enam.
Oli jälle uus kodu. Moodne, külluslik ja ilus! Täpselt näituse ja zurnaalipiltide moodi. Oli juhtunud uus ime koduga, nagu oleks sisse sadanud ja kõik hoopis teisiti särama pannud, kuid seda ma tundsin otsekohe - see sära pole minu kodu sära, minu õnne sära.
Mina olin siia juurdetulija, peaaegu seesama mis külaline.