Ajal, mil terve Lääne-Euroopa oli jagatud kõikvõimalike, omavahel tihti vaenus olevate feodaalide vahel, ründasid seda ala ka välisvaenlased.

VIII saj. hakkasid Euroopa lõunarannikut ründama araablased, keda eurooplased ise nimetasid saratseenideks. Nende käes oli juba terve Põhja-Aafrika ning mitmed Vahemere saared. Saratseenid korraldasid rüüsteretki Lõuna-Euroopa maadesse, võtsid sõjasaaki, viisid inimesi Idamaadesse orjusse, mis enamasti oli eluaegne. Tagasi pääsesid vaid need, keda suudeti leida ja välja osta. Teised kas vahetasid usku, et paremale elujärjele saada, või surid raske töö ja nälja kätte.

900. aasta paiku tungisid Aasia steppidest Doonau-äärsetele rohumaadele ungarlased, kes hakkasid korraldama röövkäike lääne poole. Nad olid head ratsanikud ja osavad vibulaskurid (rääkida hunnidest ja Attilast). Nende ratsavägi oli kiire ja kerge. Selleks ajaks, kui feodaalid olid suutnud oma tõhusa raskeratsaväe kokku koguda ja lahingukorda seada, olid ungarlaste ratsanikud juba maa röövinud, põletanud ning sõjasaagiga lahkunud. Ungarlased said tegutseda pikka aega peaaegu karistamatult.

Skandinaaviamaad varasel keskajal

Kõige ohtlikumateks vastasteks kujunesid lääne-eurooplastele Skandinaaviast pärit sõdalased. Ajavahemikku VIII saj. lõpust kuni XI saj. nim. Põhjamaade ajaloos viikingiajaks – see on aeg, mil viikingid ründasid peaaegu lakkamatult Lääne-Euroopa maid.

Sõna ‘viiking’ võib tulla sõnast avviken – keegi, kes läheb reisile. Seletusi on teisigi. Sõna vik tähendab skandinaavia keeltes lahte. ‘Viiking’ võib tähendada ka ‘laagrit’, sest elustiil andis meestele nimetuse. Igatahes nim. Prantsusmaal neid normannideks (mees põhjast - norrthmann), Inglismaal taanlasteks, Saksamaal askemannideks, Bütsantsis varangideks, Venemaal varjaagideks.

Ajal, kui Lääne-Euroopas tekkisid uued riigid, valitses Skandinaavias veel sugukondlik kord. Enamik skandinaavlasi olid vabad inimesed. Vabad taluperemehed ehk bondid otsustasid tähtsamaid asju ühistel suurtel koosolekutel ehk tingidel. Tingidel mõisteti ka kohut, sõlmiti kokkuleppeid naaberkogukondadega. Varandusliku kihistumise käigus tõusid lihtbondide seast esile jõukamad ülikud – sugukonnavanemad ja konungid ehk hõimujuhid.

Skandinaavias valitses muinasusund, lääne-eurooplaste mõistes paganausk. Vastukaaluks ainujumalakultusele (monoteism) Lääne-Euroopas austati seal paljusid jumalaid. Jumalate seas esimene oli Odin – kõigi teiste jumalate ja ka inimeste isa. Ta valdas tarkuse ja nõiduse kunste, teda peeti ka kaupmeeste ja sõdalaste kaitsjaks. Kaks kaarnat kandsid Odinile iga päev ette, mis ümberringi juhtus. Odini naine Frigg oli armastuse ja viljakuse jumalanna. Odinil ja Friggil olid kaksikud pojad Balder ja Höder ning Vidar ja Vale.

Gigantidega võitles piksejumal Thor, kelle relv oli vasar või haamer.

Talvejumal oli Ull.

Poeesia jumal Brage oli abielus Iduniga, kes oli igavesti noor, kuna sõi noorust säilitavaid õunu.

Rahu ja lepingute eest hoolitses Balderi ja Nanna poeg Forsete.

Kõige targem oli Kvaser.

Kõrgel taevamägedel Bifrosti silla juures elas valvur, alati ärkvel Heimdall (Bifrosti sillaks nim. taevast ja maad ühendavat vikerkaart). Ta nägi kõike ja kuulis kõike. Heimdall oli ka kõige alguse jumal.

Omanäoline oli Utg?rdi Loke – pooljumal-poolgigant, kes elas jumalate hulgas. Ta oli alati valmis kurja ja igasuguseid pahandusi tegema. Loke oli inimestele ja jumalatele kahjulike ja vaenulike jõudude isa. Tema tütar oli surmajumalanna Hel. Müütilised koletised olid samuti Loke lapsed.

Jumalateperesse kuulus õitsengujumal Njörd, kellel oli poeg Freyr ja tütar Freya – viljakuse jumal ja jumalanna.

Jumalate pere oli veel palju rahvarohkem. Igaühel oli täita oma kindel ülesanne. Vanad islandi saagad "Vanem Edda" ja "Noorem Edda", millest pärinevad tänapäeva teadmised muinasskandinaavlaste usundist, esitavad rikkalikult sündmusi ja juhtumeid jumalate ja inimestega. Peale mütoloogilise maailma põhiasukate oli selles veel palju muid, sageli ebaselge rolliga olendeid. Jumalatele toodi ohvreid, et pälvida nende heatahtlikkust. Saagad räägivad ka valküüridest, naissõdalastest, kes korjasid lahinguväljadelt langenud sõdureid ja toimetasid neid Valhallasse, kus valitses Odin. Valhalla oli eriline paik, kuhu läksid lahingus langenud sõdalased. Seal elasid nad endist elu – sõdisid ja pidutsesid.

Pärimuse järgi lähevad head ja halvad jõud lõpuks vastakuti viimses võitluses – ragnarökis, milles hävineb praegune maailm.

Niisugune oli Muinas-Põhjala inimeste usk. Vana-Uppsala kohal oli suur paganausu tempel, mis püsis seal isegi pärast Skandinaavia ristiusustamist. Usuliste kombetalituste hulka kuulus ka inimeste ohverdamine.

Saagadest ilmneb, et Odin oli jumalatest kõige tähtsam. Saksa kroonik Adam Bremesnist, kes külastas Uppsala templit, kirjutas aga, et seal oli kesksel kohal hoopis Thori kuju, mille kõrval olid Odin ja Freyr.

Tänapäeva uurijad näevad muinasskandinaavia mütoloogia juuri Lähis-Ida uskumustes.

Retked üle mere

Viikingilaevadest on meil ettekujutus tänu paatmatustele. Suurim seni leitud laevadest pärineb u 900. aastast. Selle pikkus on üle 23 m, laius üle 5 m, kaal täisvarustuses u 20 tonni. Laev mahutas 64 sõdalast, liikus edasi 16 aerupaari jõul, kuid tal olid ka mast ja purjed. Viikingid sõitsid piki mererannikut ja tungisid jõgesid pidi ka sisemaale. Laevad olid madala süvisega ja väga sobilikud sõitma ka mööda väikesi jõgesid. Laeva raapuri oli sageli triibuline või ruuduline. Laeva esiotsa kaunistas lohepea, mis pidi vaenlast juba kaugelt hirmutama. Oma maale lähenedes aga võeti see ära, et maavaimusid mitte hirmutada ja pahandada.

Viikingite retk oli ennekõike kiire sööst üles mööda jõgesid, loomade ja inimeste tapmine ning röövimine. Kui vastane oli tugev, asusid nad hoopis kohalike elanikega rahumeelselt kauplema.

Viikingid suutsid alistada suuri võõraid territooriume. Nende edule aitasid kaasa mitmed asjaolud:

Meresõitude suunad erinesid asukohamaast sõltuvalt.

Norra aladelt pärit viikingid suundusid pms lääne ja põhja poole. Nad jõudsid Orkney, Mani ja Shetlandi saartele, Šotimaale, Iirimaale ja Northumberlandi Inglismaal.

Taanist siirduti Lääne-Euroopasse: Lõuna-Inglismaale, Friisimaale, Prantsusmaale ja Vahemerele.

Svealastest viikingid Kesk-Rootsist rajasid tee itta, läbi Baltikumi ja idaslaavlaste asumisalade Mustale ja Kaspia merele ning Bütsantsini.

Soomlastest kui viikingitest rääkida ei saa. Kui nende puhul millestki samalaadsest kõnelda, siis võiks see olla laplaste jätkuv tõrjumine põhja poole.

Norra viikingite üheks esimeseks vahepeatuseks mereteede otsinguil läände said Fääri saared. Kui esimesed meresõitjad sinna jõudsid, leidsid nad eest iiri mungad, kellel olid saartel suured lambakarjad (tõlkes lambasaared).

IX saj, pärimuse järgi aastal 874, avastasid Norra meresõitjad Islandi; see oli 2 päevateekonna kaugusel Fääri saartest. Islandil elasid juba keldi mungad. Väljaränne Norrast vastavastatud uuele maale toimus X saj keskpaigani. 60 a pärast Islandi avastamist norralaste poolt oli seal juba 30 000 asukat, nii et väljarännet püüti isegi takistada. Islandil kõneldav keel on püsinud norra viikingitest saadik suhteliselt muutumatuna tänapäevani.

Islandi saagade kohaselt avastas Erik Punane 983. a Gröönimaa. Vanimad jäljed Gröönimaa inimasustusest pärinevad u aastast 100 eKr; enne norralasi olid sinna jõudnud laplased u 900 a paiku (Kanada kaudu). Erik Punane rajas saarele koloonia, mille elanike arv paarikümne aasta pärast oli u 3000.

986. a siirdus Gröönimaale 25 laeva, millest kohale jõudis vaid 14. Teised said teel hukka või pöördusid tagasi. Osa viikingeid jõudis Gröönimaa otsinguil arvatavasti metsaderohke Ameerika rannikuni, millest hiljem Norras jutustati.

Erik Punase poeg Leif Eiriksson siirdus u aastal 1000 koos ristiusu preestritega gröönimaalasi ristima; sealt edasi aga seilas ta otsima maad, millest räägitud oli. Lõpuks jõudis ta koos kaaslastega maale, kus kasvasid viinamarjad, isekülvav nisu ja tundmatud puud (vahtrad). Uuele maale jäädi u aastaks, sinna ehitati suur maja, mida hiljem kasutasid järgnevad ekspeditsioonid. Leif andis uuele maale nimeks Vinland.

Esimene rünnak Briti saartele toimus juba 787. a. Inglismaal ja Iirimaal meelitasid skandinaavlasi jõukad kloostrid ja külad.

794. a ründasid tulnukad Taanist Põhja-Inglismaad ja Šotimaa rannikusaari.

911. a andis Prantsuse kuningas Charles III Lihtsameelne Prantsusmaa ranniku Inglismaa ja Madalmaade vahel normann Hrolf Gangr’ile e Rollo Jalutajale, kes rajas seal Normandia riigi.

Vaatamata taani ja norra viikingite omavahelisele võitlusele Iirimaal, kus võitjaks tulid taanlased, rajasid norralased seal Dublini riigi.

850. a seilasid taanlased 350 laeval Thames’i jõge mööda üles. Neile osutas tugevat vastupanu anglosaksi kuningas Alfred Suur, alistades taanlased. Need aga moodustasid Põhja- ja Ida-Inglismaal ikkagi oma riigi – Danelagi.

862.a kutsusid omavahelistest tülidest ja lahkhelidest väsinud novgorodlased varjaag Rjuriku sinna korda looma. Ta tuli koos oma vendade Sineuse ja Truvoriga Vana-Laadogasse, kuhu rajasid Novgorodi riigi. Rjuriku pojad Dir ja Askold rajasid asunduse Dnepril, millest kujunes välja Kiiev.

Rootsi päritolu viikingite sihtmärk oli rikas Bütsants ja kauplemine sellega. Sealt said nad kulda, hõbedat, luksuslikke kangaid, parfüüme, nahkesemeid, kuivatatud puuvilju, kalliskive – kõike seda, mida nende maal ei leidunud.

Põhjala meresõitjad rajasid läbi idapoolsete alade tee "varjaagide juurest kreeklaste juurde" ja lõid sellel teel oma tugi- ja kaubapunktid – paljud muistse Vene asulad ja kindlustused.

Musta mere ja Bütsantsi kaudu jõudsid viikingid (varjaagid) Vahemerele. Mitmel korral ründasid nad Konstantinoopolit, suutmata seda vallutada, kuni Bütsantsi keisrid sõlmisid nendega sõbralikud suhted ja hakkasid neid oma väkke sõduriteks värbama.