Ärka üles, vennikene,
|
Mina ikka head sul nõudnud,
|
juba kallis päikene
|
tänagi sull´ appi jõudnud:
|
ammu lõuna tõttamas
|
oleksid vist hapatand,
|
ja rahvas leiba võttamas
|
kui sind poleks raputand?
|
Sina nüüd veel haigutad
|
Püksid jalga, paber ette,
|
ja sängis ennast ringutad! -
|
sulg on valmis, kohe kätte, -
|
Juba potid lõpnud keemast,
|
istu maha, kirjuta,
|
pere tõuseb üles söömast.
|
muidu jääd sa lõunata!
|
Tõuse, tõuse, vennikene! -
|
Kui mind teistkord täna sunnid,
|
Mis sa öösel tegid siis?
|
siis sa tead, et ma löön,
|
Või on see su päris viis,
|
ja su isted kirjuks teen.
|
et sa, kui kõik laisad vagad
|
Katsu nüüd veel laiselda
|
nädal otsa lõunast magad? -
|
ja tühjaga end vabanda! -
|
Oh, sa raske unekott,
|
Küll ma teen sull´ kiiret taha,
|
vaata nüüd - su plakipott
|
et sa laiskust jätad maha! -
|
tühjaks kuivand põhjani,
|
Jumalaga nüüd sest korrast!
|
krimpsu kuivand suledki.
|
Hoobid jäägu teisest korrast.
|