Pihlakate all

Õhk sügisel on läbipaistvalt puhas
ja linnaserval pihlakais alleed.
Kuldmetsad kaugel, tühjad nüüd on luhad
ja koltund rohus kauged põlluteed.

Sind ootan ma nüüd pihlapuude varjus.
Veel selged varjud sügisesel kuul.
On loojund päev ja punab raskeid marju.
Su samme pole veel, on ainult tuul.

Kuid siis sa tuled - omane ja tuttav,
kesk kuldseid lehti kaugelt ma sind näen.
Ma sulle jooksujalu vastu ruttan
ja suures õnnes vaikselt annan käed.

Ja minu süda päikesena loidab,
kui pihlamari suudlust ootab suu.
Ei suuda rõõmu enesele hoida,
ei suuda jahtuda sel sügiskuul.

Nukrus udus

On pungad nagu pärlid marjapõõsa oksil
ja üle taeva laotund udu hahkjas kaar.
Seal tummalt norgus, ikka nukker, üksi
all karjatee peal valvuriks on saar.

On tuultes längu vajund vana karjatara,
siit mullu mööda astund sõralise jalg.
Poolkuivand haab ei tea kas hilja, vara,
kas käes on raugemine või veel eluaeg.