Kõhn kuusirp Ahvenamaa kohal
lõikab valusalt veriseks
pilvede valged sõrmed.

Lumehang longib juba
paokil värava taga.

                          *
Vihm tuleb ja kustutab jäljed liivalt.
Vihm on kustutuskumm.
Öö kustutab sõnad, laused, tähed.
Öö on tumm.

                           *
Kus on kurvale kodu,
rõõmule räästaalune?
Kus on murede Maarjamaa?
Jumala jalgealune.

                            *
Lumel varjude halge
riita laob õhuke kuu.
Külm on õudselt valge,
vaikib kui koolnu suu.

                            *
Ma ei kaardista mulda, kuhu meid maetakse.
Kuusirp käristab palveraamatu lehti,
kuhu on jäänud kirjutamata mu sõna.
Jõed ujuvad hobustena
kuuvalguse väravani. Muld paneb uksed kinni
ja keegi ei mäleta enam kuud ja jõge
ja Surma Hauda.

                             *
Kokkukägardatud päike maa kohal,
vee kohal.
Päikese raud hõõgub veel.
Vanad ja nõgised sepad
taovad lootuse laotust
Maarjamaa kohale.