HUGO RAUDSEPP ( 10. VII 1883 – 16. IX 1952 )

Sündis Tartumaal. Oli ajakirjanik "Postimehes", "Vaba Maa" arvustaja, vabakutseline kirjanik.

Raudsepa sulest pärinevad lühiproosa kogud "Sidemed ja sõlmed" (1919), "Kirju rida" (1921), "Jumala veskid" (1936). Oma ilukirjanduslikus proosas on kirjanik piirdunud sageli anekdootlike karakterite ja situatsioonidega ning kriipsutanud alla erandlikku; novellide paremik ja samuti tema ainus romaan osutavad aga psühholoogilist läbinägemisvõimet ja eriti mitmesuguste inimlike nõrkuste mänglev-iroonilise eritlemise oskus.

Kirjaniku loominguliseks pärisosaks kujunes dratmaturgia. Raudsepp alustas kaasaegse inimese ellusuhtumise analüüsiga, tehes seda komöödiavormis "Ameerika Kristus"(1926) või kasutades tõsisemates draamades piibli karaktereid ja situatsioone "Siinai tähistel" (1928). Üha enam süvenes aga Raudsepa loomingus pilklik käsitluslaad, kus ajalehevestele omaselt kergesti üle libisetakse paljudest päevaprobleemidest, naeruvääristatakse oleviku vahekordi, kuid positiivse programmina suudetakse pakkuda peamiselt vaid biologistlikku "tervet egoismi", enda tarbeks elamist, tõsisemalt arvestamata ühiskonnavajadusi. Sellele vaatamata on Raudsepp suutnud just sellistes grotesksetes olustikukomöödiates anda vaimukaid kõverpeegelpilte oma aja tüüpidest ja olukordadest. "Kikerpilli linnapead" (1926). "Mikumärdi"(1929), "Roosad prillid" (1934) on kirjaniku komöödialoomingus tähelepandavad omapärase ajakroonikaga, kus samm-sammult edasi liikudes koomilise fookusesse asetatakse kõik ühiskonnakihid ja muheda naeruga kollektsioneeritake inimeste nõrkusi ning eelarvamusi. Rütmilises ja riimilises proosas kirjutatud komöödia "Sinimandria" (1927) keskendab tähelepanu loomingu probleemidele, mis käsitlemist leiavad veel mitmes teiseski näidendis ja novellis.

Sõjajärgsel ajal kirjutatud näidendeis "Rotid" (1946) ja "Küpsuseksam" (1949) on Raudsepp pearõhu asetanud jälle ellusuhtumise küsimustele, pilgates eriti igandlikku inimeste teadvuses, kuid saavutamata endist taset.

"Mikumärdi" (1929)

Käsitleb kaasaegset külaelu. Probleemid, mis komöödias esile tõusevad, olid kõige aktuaalsemad; suurperemeeste laiutamine riiklikus elus, popsi ja peremehe vahekord pärast 1926.aasta popsiseadust, haritlaste üleproduktsioon. Kõigi viie vaatuse tegevus toimub Mikumärdi taluõuel. Keskse intriigi kujundavad peremehe ja popsi konflikt seoses popsiseadusega ning huvide kokkupõrked Mikumärdi koduväi koha ümber. Vastuolu laheneb mõlemaid pooli rahuldava kompromissiga: popsile kingitakse ta maalapp, popsipojast saab peremees. Näidendi keskkujuks on põlisperemees Jaak Jooram. Tema olemus ja elukäsitus on avatud nii koomilises autokarakteristikas kui ka kõrvaltegelaste repliikides. Mikumärdi peremees võib hoobelda, et toob karjatüdruku gümnaasiumist ja suvilise ülikoolist. Ainus ebameeldivus on äsjane popsiseadus; kuid siingi on võimalik end maksma panna: popsile okastraat ümber. Peremehe vastu on seatud pops Jüri Tomusk, alandlik ja kaval mehike. Joorami tegelik vastane on pops. Jüri poeg Juhan Tomusk, sihikindel karjerist ja ülestrügija. Kõrvaltegelastest on sulane Antsul suur unistus vürtspoest ja kadedus, kui omasugusel hakkab hästi minema. Vurlementaliteeti esindavad Jooramite vaesunud linnasugulased. Ema Mimm teeb katset Mikumärdil perenaiseks hakata ja tütar Silvia otsib seiklusi. Vähem komöödialik karakter on peretütar Maret, käitumisjuhiseks on tal siseuhkus ja praktiline meel ka armuasjus.