KUI INIMÕIGUSEID RIKUTAKSE
Pagulased
Ilma inimõiguste rikkumiseta ei oleks ka pagulust. Pagulane põgeneb isikliku tagakiusamise ja rõhumise eest. Sõda, nälg ja vaesus on sageli põgenemise ajendiks.
Pagulane on isik, kes on sunnitud oma kodumaalt lahkuma, sest teda kiusatakse taga kas tema rassi, usutunnistuse, ühiskondliku positsiooni, rahvuse või poliitiliste seisukohtade tõttu. Pagulane ei saa koju pöörduda enne, kui sealsed tingimused ei ole paranenud. Pagulasel puudub oma riigi kaitse.
Pagulane ei ole isik, kes saab ise otsustada, millal ta lahkub kodumaalt ja ta võib soovi korral kodumaale naasta. Migrant ei ole pagulane, sest ta jätab tihti oma kodumaa maha parema elatustaseme või töö tõttu.
Varjupaigataotleja on isik, kes näiteks pärast Eestisse saabumist taotleb siin Eesti riigi kaitset. Turvapaigataotlejale antakse pagulase staatus ja õigus jääda Eestisse, kui ta tõestab, et ta ei saa tagakiusamise kartusel koju tagasi pöörduda.
Kuidas inimesed saavad pagulasteks?
Kui pagulane otsib kaitset naaberriigist, saabub ta sageli just pagulaslaagrisse. Pagulaslaagreid peavad üleval ÜRO Pagulasamet ja teised rahvusvahelised abiorganisatsioonid. Viibimine pagulaslaagrites võib venida aastatepikkuseks. Põhiline osa, peaaegu 90% pagulastest, elab laagrites, mis paiknevad arengumaades.
Maailmas on vähemalt kümme miljonit inimest, kes elavad ÜRO määratluse kohaselt nagu pagulased, kuid kes ei ole ületanud oma kodumaa piire. Siseriiklike pagulaste olukord on sageli veel viletsam kui tegelikel pagulastel, sest nemad elavad pideva tagakiusamise hirmus ja nende abistamine on sageli äärmisel raske riigis valitseva vägivalla tõttu.
Üle poolte pagulastest on lapsed. Ülejäänud suure osa moodustavad naised. On üsna tavaline, et vägivalla ja tagakiusu esimesteks ohvriteks on koolitatud, aktiivsed inimesed. Suur enamus elab vaeste riikide pagulaslaagrites ning nad lähevad tagasi oma kodumaale, kui olukord muutub rahulikumaks.
Kui palju on maailmas pagulasi
Pagulaste arv on viimastel aastakümnetel mitmekordistunud: 1970.aastal oli maailmas 2,5 miljonit pagulast, praegu on neid 22 miljonit.
Käesoleval sajandil on Euroopas olnud kolm paguluse lainet: pärast Esimest ja Teist maailmasõda ning alles hiljuti pärast külma sõja lõppu ja Jugoslaavia sõja puhkemist. Kuigi Lääne-Euroopa jõukamates ühiskondades elab üle 7 miljoni pagulase, asub suurem osa pagulastest arengumaades. Suurem osa tagakiusatuist ning relvakonfliktide ohvritest ei rända teistele kontinentidele, vaid põgenevad pigem naaberriikidesse. Paljudel väga vaestel riikidel lasub koormus üleval pidada tuhandeid pagulasi. ÜRO Pagulasorganisatsiooni hinnanguil vajas 2000. aastal abi 22 miljonit inimest. Vaata tabelit
Pagulus numbrites (miljonid)
| aasta | 1985 | 1990 | 1995 |
2000 |
|
Aafrika |
3.0 | 4.6 | 11.81 | 6.3 |
| Aasia | 5.1 | 6.8 | 7.92 | 7.3 |
| Euroopa | 0.7 | 0.8 | 6.52 | 7.3 |
| Ladina-Ameerika | 0.4 | 1.2 | 0.2 | 0.09 |
| Põhja-Ameerika | 1.4 | 1.4 | 0.92 | 1.2 |
| Okeaania | 0.1 | 0.1 | 0.05 |
0.08 |
| Kokku | 10.7 | 14.9 | 27.4 | 22.3 |
Allikas: Helping Refugees: An Introduction to UNHCR, 2001
Kes tegeleb pagulaste probleemidega?
UNHCR (United Nations High Commissioner for Refugees) on humanitaarne organisatsioon, mille ülesandeks on kaitsta ja abistada maailma pagulasi ning aidata kaasa lahenduste otsimisele, mis lõpetaksid maailma pagulusprobleemid.
Kõige paremaks paguluse lahenduseks on tagasipöördumine koju, kui riigis on poliitilised tingimused muutunud paremaks ja tagasipöördumine on vabatahtlik. Kui tagasipöördumine koju ei ole võimalik, tuleb aidata pagulasi koduneda selle riigiga, kus nad vvv kaitset on palunud. Kõige sagedamini on selleks riigiks naaberriik. Alati ei saa pagulased jääda sellesse riiki, mis on pakkunud neile esimest kaitset. Sellisel juhul tuleb neile leida uus kodumaa.
Eesti on kirjutanud all ÜRO pagulaslepingule, mis eeldab, et me peame vajaduse korral andma meie riiki tulevatele varjupaigataotlejatele kaitset ning tegema ka tööd mujal maailmas olevate pagulaste elu leevendamiseks ja nende probleemide lahendamiseks. Euroopa riikide, ka meie kodumaa, tulevik ja heaolu sõltub kogu maailmas, sealhulgas ka arenguriikides valitsevast tasakaalust.
Ka nemad olid pagulased
Pagulus on sama vana kui inimkond. Alates juutidest kuni ameerika põlisrahvasteni on rahvaid tapetud, taga kiusatud, sunnitud kodudest lahkuma. Rändamisest ei ole pääsenud ükski maailma tsivilisatsioon. Sunniviisiline ehk kellegi või millegi poolt dikteeritud rändamine on toimunud sõdade, näljahädade ja poliitilise tagakiusamise tõttu. Pagulased tuletavad meile meelde, et inimkond ei suuda ikka veel rahumeelselt ja teisi austades elada.
|
Luuletaja Ovidius (43
e.m.a – 17 m.a.j) Jeesus (0-32 m.a.j.) Prohvet Muhammed (570-632 m.a.j) Luuletaja Dante (1265-1321) Leiutaja Denis Papin (1674-1714) Kirjanik Victor Hugo (1802-1882) Helilooja Frederic Chopin (1810-1849) Teadlane Sigmund Freud (1865-1939) Laulja Marlene Dietrich (1901-1992) Teadlane Albert Einstein (1879-1955) Dalai Lama Tenzin Gyatso (s.1935) |
Tuntud väliseestlased
Sel sajandil on Eesti pagulasprobleemiga silmitsi seisnud Teise maailmasõjas ja selle järgselt, mil tuhanded inimesed olid sunnitud turvalisema elu otsingul sunnitud põgenema Euroopasse ja Ameerikasse.
90-te pagulased
Maailma üldsus tajus pagulusprobleemi ulatust ja tõsidust alles siis, kui see väljus kontrolli alt sellistes riikides nagu Somaalia, Jugoslaavia, Ruanda 1990.aastate alguses. Pagulusprobleemi jätkuvateks peamisteks põhjusteks on inimõiguste rikkumine, poliitiline tagakiusamine, sallimatus teiste rahvusrühmade vastu. Jugoslaavia sõda oli aastasadu kestnud rahvustevaheliste pingete tulemuseks Balkanis. Somaalias aga viis Siad Barre paarikümneaastane võimulolek riigi majandusliku ja poliitilise elu allkäigule ning oli põhjuseks kodusõja süttimisele.
Rahvusvaheline pagulaskaitse
Pagulaste vastuvõtmine ja rahvusvaheline kaitse tugineb pagulaste juriidilist staatust puudutavale ÜRO lepingule, mis sõlmiti 1951.aastal. Lepingule on alla kirjutanud 139 riiki. Eesti kirjutas sellele lepingule alla 1997. a.
Lepinguga määratakse, et pagulane on väljaspool oma kodumaad viibiv isik, kellel on põhjendatud hirm sattuda tagakiusamise ohvriks oma rassi, usutunnistuse, rahvuse, teatud ühiskondlikku gruppi kuulumise või oma poliitiliste seisukohtade tõttu. Näiteks sõda, näljahäda, vaesus või loodusõnnetused üksinda ei ole ilma isikliku tagakiusamise hirmuta piisavaks põhjuseks, mille alusel võidaks anda inimesele pagulase staatuse.
Kodusõja poolt tekitatud kriisiolukorda on siiski mitmetel juhtudel aktsepteeritud humaanse põhjusena ajutise maalviibimise loa andmisel. Kuigi ÜRO määratlus pagulasest tundub olevat üpris selge, on paljude riikide ametnikel raskusi täpselt väljas selgitada, kes on tõeline pagulane. See on eriti raske massina piirile ilmuvate inimeste puhul. Välismaalasi, ka pagulasi, puudutavad seadusemuutused Euroopa riikides toimuvad sageli vastavalt sellele, kui suur on immigrantide juurdevool.
Viimastel aastatel on Eestist endast saanud maa, kuhu satuvad inimesed, kes otsivad turvalisemat elukohta varjupaigataotlejad. 2001. aasta suve seisuga on Eestist varjupaika taotlenud vähem kui sada inimest, neist vaid neljale on antud pagulasstaatus. Range pagulaspoliitika hoiab immigrantide arvu väiksena.
Pagulased-lapsed
Loe läbi Jacobi jutustus ning arutle oma klassikaaslastega
Jacobi
jutustus
(allikas: Refugee
Children, Genf, UNHCR, 1993. Lk,14-16)
Jacob unistas kaua aega sellest, et ta võiks elada niisuguses riigis, kus ei oleks sõda. Ühel päeval otsustas ta ära minna oma külast Lõuna-Sudaanis.
“Kõikjal minu kodulinnas Lõuna-Sudaanis oli sõda. Kooli ei olnud ja ma veetsin aega kas karjas või mängides. Unistasin sellest, et võiksin põgeneda kuhugi, kus ei ole sõda, kus ma võiksin käia koolis, kus oleks piisavalt süüa ja kus pommid ei tapaks mu kitsi…”
Aeg teele asuda.
“Teadsin, et niisugune koht on olemas ka tegelikkuses. Linnas käies olin kuulnud, kuidas inimesed rääkisid sellest ja tahtsin ka minna. Paljud läksid. Ütlesin isale: ”Kas me ei võiks kohe minna?” Aga ta ütles, et see on liiga ohtlik. Inimesed surid tee peal nälga ja janusse. Naabruses elas üksik naine oma kahe lapsega, ta mees tapeti sõjas. Kui tema läks, otsustasin, et ka minul on aeg minna. Läksin kellelegi ütlemata, ka isale ei öelnud.
Teel oli palju inimesi. Minul ei olnud mitte midagi. Ei riideid, ei toitu. Esimesel päeval ei söönud ma midagi. Ma ainult jooksin. Esimesel ööl tulid mulle meelde metsloomad, keda olin näinud teekonna ajal. Olin väga hirmul ja ronisin puu otsa magama. Aga seal ei saanud ma und. Kartsin, et keegi tirib mind puu otsast maha või ma ise kukun alla.”
Pikk ja ohtlik teekond
“Järgmisel päeval kohtasin naist naabermajast. Ta küsis, et miks ma olin üksinda teele asunud, ilma hooldajata. Vastasin, et kõik pidid põgenema pommide eest, sest pommitati isegi kariloomi. Ta ütles, et võin tulla nendega kaasa. Käisime päevade kaupa. Ühel päeval jõudsime kohta, mis oli mineeritud. Keegi lendas tükkideks ja kõik hakkasid jooksma. Verd oli kõikjal. Hoidsime kõvasti kätest kinni ja jooksime üle välja. Siis jõudsime jõe äärde. Teiselpool jõge kohtusime paljude inimestega. Kõik nad olid näljased. Me rändasime läbi mitmete tühjade külade. Kõik olid põgenenud samamoodi kui meie. Nägime täiesti tühje külasid, kus isegi kasse ei olnud. Meil ei olnud toitu ja paljud hakkasid sööma lehti.”
Jacobi unistuste kodu
“Pärast kümnepäevast rännakut hakkasid inimesed surema. Ühel öösel istus vana mees tee peale ja ütles, et ta ei ole enam võimeline käima. Juba tunni aja pärast oli ta surnud. Ületasime veel ühe jõe. Lennukist pommitati meid. Olime väsinud ja me ei uskunud, et võiksime pagulaslaagri leida. Üks naine ütles, et oleme juba lähedal. Kui oleme ületanud Etioopia piiri, on meie mured murtud. Kolme tunni pärast jõudsimegi laagrisse.
Nüüd käin ma uuesti koolis. Pagulaslaagris on toitu ja ravimeid. Lennukimürin ei hirmuta mind enam, sest ma tean, et lennukid toovad toitu, mitte ei pommita meie majasid. Kuid iga kord kui ma kuulen lennukeid, meenuvad mulle mu isa ja vennad meie kodukülas. Ja ma olen väga kurb. Tahaksin minna tagasi koju.”
Kuidas sa veel saaksid süvendada oma teadmisi pagulusest?
Pange oma kooli teadetetahvlile pagulasteemaga seotud artikleid ja pilte.
Kutsu kooli külla oma piirkonnase elavaid välismaalasi.
Külasta ÜRO pagulasorganisatsiooni kodulehekülge.
Võta ühendust Eesti Pagulasabiga (e-mail: estref@hot.ee), et kuulda, milline on elu Aafrika pagulaslaagris sinu eakaaslastel ning mis on saanud Jacobi sarnastest lastest mitmeid aastaid hiljem.
Uuri teiste aliikates (raamatud, internet), kuidas elavad sinu eakaaslased-pagulased.
Kirjuta arutelu, mida peaks tegema selleks, et pagulasi oleks vähem või üldse ei oleks. Saada meile, ja paneme sinu töö välja koos teiste KAASTÖÖ projekti töödega.
Korralda oma koolis küsitlus, et teada saada, milline on sinu eakaaslaste suhtumine pagulastesse. Tee alljärgnevast küsitluslehest koopiad ning palu oma koolikaaslastel vastata kõigile küsimustele. Võid lisada uusi küsimusi, mis paremini aitaksid sul aru saada sinu kaaslaste suhtumisest võõramaalastesse ja pagulastesse.. Küsitluse lõppedes analüüsige vastuseid ning arutlege:
Ankeet "Mida me teame pagulastest?"
Küsitlust alustades tutvusta ennast ja selgita, et sa soovid esitada mõningaid pagulasi puudutavaid küsimusi.