Kadrioru loss

Külastasime klassiga 26. septembril Kadrioru lossi (väliskunstimuuseumi).

Kadrioru lossi ja pargi laskis rajada Vene tsaar Peeter I. Roomast kutsutud arhitekt Niccoló Michetti projekteeris lossikompleksi kolmeosalisena itaalia villade eeskujul, samuti ka inglise stiilis lossiaia.

Lossi hakati ehitama 1718. aastal. Peeter I ei näinud lossi, kui see valmis oli, kuna ta suri enne selle valmimist. Lossis oleku ajal elas ta tiibhoones, kuna muu polnud valmis. Kadrioru loss on barokkstiilis. Loss on kahe/kolme korruseline.

Kõige rohkem meeldis mulle pidusaal, mis oli ehitatud läbi kahe korruse, oma kaunistuste, mõtete ja värvidega (sinine, valge, roheline, kuldne). Seal sain ka teada, et sel ajal ei tehtud ühtegi asja ilma mõtteta (piltide, esemete tähendused). Seinte ääres on vastastikku kaks ahju (vastasseinte ääres), mis sobivad oma kaunistustega väga hästi pidusaali, kuna ka saal on samade kaunistustega. Nii ahjudel, seinadel kui ka laes on väga palju voluute, konsoole. Kaminate kohal, mõlemal pool kartušši on pasunat puhuvad geeniused (stukist), kes pidid tsaaridele kuulsust tooma. Geeniuste käes on ka tammeoksad (plekist). Ühe kamina kohal on Peeter I puudutavad teemad ja teisel pool Katariina I puudutavad teemad. Peeter I kamina kohal kartuššil on kujutatud tema nime initsiaalid ja laes on väike pilt viljavihuga, mis kujutab viljakust. Katariina kamina kohal on tema nime initsiaalid ja väikesel pildil on kujutatud roos, mis peaks tema ilu ja õrnust tähendama. Initsiaalide kohal on ka keisrikroonid (krooni otsad kinni), mis meenutavad lossiomanike kõrget seisust. Mõlemal pool väikest pilti on kahepealised lohed kolme krooniga. Stukklae keskele on maalitud Johann Londiceri poolt suur figuraalkompositsioon, millel kujutatakse Aktaioni ja Artemise lugu kreeka mütoloogiast (Ataion nägi, kui jumalanna Artemis suples oma nümfidega ja seepeale muudeti ta hirveks ning ta koerad sõid ta ära). Seinte ääres on seinast välja ulatuvad sambad väga uhkete voluutidega. Voluutide, lehtede ja muude kaunistustega on kaunistatud ka laed, seinad, ahjud…

Banketisaal mulle eriti ei meeldinud. See oli küll kaunistatud, kuid oli mittemidagiütlev. Sain teada, et mööblit lossis ei olnud, see toodi Peterburist kaasa, kui Kadriorgu mindi. Alles 19. sajandil viidi lossi mööbel, mis sinna jäi. Toolid olid madalad, kuna naiste jalad ei tohtinud kleidi alt välja paista, seetõttu olid neil ka suured, maani kleidid. Banketisaalis olid välja pandud ka mõned hiina portselanvaasid, mille värvideks olid peamiselt valge ja sinine.

Käisime ka hõbedakambris, kus oli mitmeid varjatud tarbega esemeid (välimuse järgi ei osanud öelda, mille jaoks see tarvilik oli). Hõbedakamber minus vaimustust ei tekitanud.

Lossi ruumides on säilinud ka mõned erakordsed ahjud, mida vaevalt praegu kusagil leida on. Need on valmistatud kahhelkivist ja seisavad jalgadel. Ahjud on sinise ja valge maalinguga. Neid oli varem ka teiste värvidega, kuid säilinud ei ole. Arvatavasti on ahjud jalgadel sellepärast, et siis tuleb ka ahju alt sooja ja on näha, kui ahju põhi katki läheb…

Lossis on ka mõned uhked elektrilambid, mis kaaluvad väga palju. Elektrijuhtmed on väga oskuslikult nende (lambi torude) sisse peidetud.

Mulle meeldisid maalidest metsamaalid. Näiteks Ivan Šiškini (1832-1898) “Männimets” (1878, õli lõuendil), millel on kujutaud looduslikku metsa, kus puud, oksad ise kõdunevad. Maastik on tõusev ja keset pilti, puude vahelt läheb teerada, kus mees kõnnib mäest üles. Pilt meenutas mulle Loodi metsa Viljandi Põrguoru lähedal. See maal on nagu päris.

Mulle meeldivad väga tormise mere maalid. Ka Kadriorus oli neid, kuid need ei olnud nii võimsad, kurjakuulutavad, kui oleksid pidanud olema. Need olid ilusad, kuid oleks võinud olla süngemate ja vihasemate värvidega.

Väga selgete joonte ja värvidega olid Jacob Gerritsz Cuyp’i “Tüdruk kukega” ja “Poiss hanega” (õli lõuendil) maalid. Tüdruk ja poiss olid tõsise ilmega ja mustal taustal (minu arvates sünge värvikasutus). Mulle meeldis eriti “Tüdruk kukega”, selle salapära ja suure mõistatusega: tüdruku süles on kukk, mis on korvis ja korvi sees, kuke all on munad – kukk ei mune! Tüdruk ja poiss on otsevaates (ükskõik, kust vaatad, vaatavad nad sulle otsa – jälgivad sind). Tüdrukul on seljas mantel ja peas roheka lehviga kübar. Poisil on peas veinipunane müts ja sama värvi mantel, kaelas valge sall. Käes on tal hani ja näppude vahel kiri.

Mulle meeldis ka tundmatu autori maal “Kaubitsejate väljaajamine templist” 17. sajandist. Kunagi kaubitsesid kaupmehed ja inimesed ka templis, templis olid ka loomad, haiged, hulkurid ning templi ees peeti rahvast kütkestavaid üritusi, et saaks vargaid raha näppama saata. Jumal saatis nad kõik (vargad, hulkurid, loomad…) templist minema – tempel peab olema püha paik!

Mulle ei meeldinud eriti portreed, need pole peaaegu kunagi suurepärased (minu arvates), tõelised. Näiteks Kirill Ivanovitš Golovatševski (1735-1823) koopia Georg Christoph Groothi (1716-1749) järgi: “Suurvürstrinna Jekaterina Aleksejevna ratsaportree” (1758, õlimaal). Katariina II jalad olid ühel pool sadulat, nagu vanal ajal naised ikka ratsutasid, peas oli müts. Taustaks oli puu ja hoone. See ei tundunud tegelik ja minu arvates on värvid natuke valed…

Mulle Kadrioru loss, aed ja muuseum üldkokkuvõttes meeldisid. Läheksin sinna veel, kui aega on.