KEELEPUU POOLT JA VASTU
Svetlana Kass

 

Sissejuhatuseks

Ei ole veel leitud inimkogukonda, kus puuduks keel – inimestevahelise suhtluse süsteem, mis on äärmiselt mitmekülgne: seda saab edasi anda kirjas või muude märkide kaudu ning see võimaldab meil käsitleda ükskõik mida, mis eksisteerib kasvõi ainult meie mõtetes.

Praegu domineeriva seisukoha järgi tekkis keel umbes 100 000 aastat tagasi arvatavalt Ida-Aafrikas – kohas, mida senise teadmise järgi peetakse inimkonna hälliks. Umbes 50 000 aastat tagasi rändas inimene sealt välja põhja poole Väike-Aasiasse ja aegamööda levis üle kogu maailma. Sedamööda, kuidas inimesed edasi liikusid, jagunesid keeled ning muutusid üha mitmekesisemaks. Maailmas praegu räägitavate keelte arvuks on pakutud 5000-6000 (Louis-Jean Calvet’ arvestuse järgi 6700; A. Betricau 2000:15). Selline number eksisteerib vaid oletuste tasandil, sest keeli kõnelevad inimesed ei püsi paigal, keeled ja nende levik on pidevas muutumises – osa teiseneb, osa keeli aga hääbub koos traditsioonilise elulaadiga sootuks.

Arvamused ei ühti ka selles, kuhu võib ikkagi tõmmata keele tekkimise ajalise piiri, milliseid keeli kõneldi kauges minevikus, kas keeled pärinevad ühest algkodust või mitte jne. Arutlused keele päritolu üle ongi olnud rohkem mütoloogia pärusmaa. On ju meilegi tuttav F. R. Faehlmanni "Keelte keetmine", kus ülistatud eestlasi kui virka rahvast, kellele sai Vanaisa enda keel, meie lõunanaabreid aga laiskadena, kellele muud ei jätkunud kui vahtu. Teaduse arutlusteemaks on keele päritolu tõusnud seda enam, mida rohkem tõendeid, nii lingvistilisi kui arheoloogilisi, leitakse inimkonna tekkimise kohta ning mida kaugemale minevikku nihkub keelt suhtlusvahendina kasutanud Homo sapiensi ilmumine maakera pinnale. Nagu eespool nimetasin, tekkis seni valdava seisukoha järgi Homo (sapiens) sapiensi liik Aafrikas u 100 000-120 000 aastat tagasi, kuid on pakutud ka 150 000 (Richard Villems; A. Betricau 2000:26); enam ei saa me püstijalu kõndiva hominiidi ilmumisaja puhul rääkida 2,6 miljonist (V. Uibopuu 1984:6) või 3 miljonist aastast (M. Kõiv 1995:6), vaid, arvestades prantslaste viimaseid leide, ilmselt juba poole pikemast ajajärgust. Teadlastel puudub üksmeel ka küsimuses, kas umbes 230 000 aastat tagasi maailma ilmunud Homo neanderthalensis (Homo primigenius) kasutas keelt suhtlusvahendina rohkemal või vähemal määral. Et ta seda üldse kasutas, peetakse siiski võimalikuks, sest arheoloogilised väljakaevamised on tõestanud, et neandertali inimese keeruka ühiskondliku käitumise sisse mahtus hoolitsus vanade ja haigete eest ning surnute matmine teatud rituaalide saatel.

"Keel oma tänapäevasel kujul tekkis tõenäoliselt umbes 40 000 aastat tagasi, kui paleoliitiline kogukond kujunes ümber enneolematu arengu tõttu nii tehnika kui kultuuri vallas…" (Keelteatlas 2000:12). See on aeg, kui Euraasia mandri asustas - kasutades Richard Villemsi määratlust (A. Betricau 2000:26) - "anatoomiliselt moodne inimene". Tõepoolest - "…keelte tekkimise mõistatus on ühtlasi inimeseks saamise mõistatus. Ometi ei ole siiani keegi seda suutnud lahendada…" (V. Uibopuu 1984:14), ehkki teadlased on esitanud hulganisti üksteisele vastukäivaid teooriaid.

Mitte ainult keele tekkimine kui niisugune ei tekita hulgaliselt hüpoteese ja ei ole vähemal või rohkemal määral teooriate tasandil. Valev Uibopuu ütleb: "…suuremate probleemühikute hulgast, mis… esiplaanile on kerkinud, tuleb küll igasugu päritolu- ja põlvnemisküsimusi silmapaistvamaiks lugeda. Ei leidu vist palju inimesi, kes ei oleks huvitatud oma esivanemaist, sugulussuhteist ja kuuluvusest. Moodsa nimetusega kutsutakse seda juurte otsimiseks…" (V. Uibopuu 1984:5). Oma juurte otsimist võiks samastada identsuse otsimisega – kes me oleme, kust me tuleme? Küsimus ei ole pelgalt individuaalne. Sama teadasaamise-tahtmine vaevab ka uurijaid, kes järjest enam huvituvad rahvaste-rahvuste päritolu probleemidest "… osalt tõuliselt-geneetiliselt ja osalt keeleliselt…" (V. Uibopuu 1984:5)

Keeleuurimise ajaloost ja sugupuuteooriast

Müütide ja oletuste tasandilt teaduse tasandile jõudis keeleuurimine suhteliselt hilja – ühelt poolt rahvusromantismi puhkemisega, teiselt aga muinasindia klassikalise keele, sanskriti tuttavaks saamisega Euroopas. Teadlased märkasid enamiku Euroopa keelte ja india muinaskeelte sugulust ning tuletasid sellest ka keelterühma nimetuse – indoeuroopa (algselt küll indogermaani); avastus ise viis omakorda plahvatusliku huvini keelesuguluse uurimiseks. Teerajajaks sai saksa keeleteadlase Franz Bopp’i (1791-1867) uurimus, mis tõestas muinasindia ja Euroopa keelte omavahelise suguluse ning sai keeleteaduse suunajaks-mõjustajaks kogu Euroopas. See on olnud eeskujuks ka teiste keelkondade omavaheliste sugulussuhete määramisel – tänini jätkuv töö, mis hõlmab nii keelte rühmitamise kui kuuluvuse määramise ning on senini andnud ligi 20 keelkonna piiritlemise, millega on haaratud umbes 3000 keelt. (V. Uibopuu 1984:5-6)

Keelesuguluse küsimused on raskeltlahendatav probleem juba aja, selle peatumatult kulgeva suuruse tõttu. Üks ajaline pidepunkt on Homo sapiens ‘i ilmumine Euraasiasse (teadlaste arvamuse kohaselt) umbes 40 000 aastat tagasi. Teine ajaline pidepunkt (vähemalt Põhja-Euroopa rahvaste puhul) on kindlasti viimane jääaeg või õigemini selle lõpp, mille määratlemisel V. Uibopuu tugineb teosele "Eesti esiajalugu", 1982 – 10 000 a eKr. Väga palju seda daatumit ajas nihutada ei saa. Siiski annab "Eesti ajalugu I" Eesti alade lõplikult jääst vabanemise ajaks 13-11 000 aastat eKr. (A. Mäesalu, T. Lukas, M. Laur, T. Tannberg, 1997:7) "Nende ajalooliste pidepunktide kõrval on tõendus-materjalina eksisteerinud keeleaineste kiht (kirjalikud mälestusmärgid) hirmuäratavalt õhuke – sellised tõendid ulatuvad ajas maksimaalselt u 5000 aastat tagasi." (V. Uibopuu 1984:6)

Keelesugulusvahekorra kindlakstegemisel on teadusel tulnud (peale ajavahemikust tingitud probleemide) ületada ka hulgaliselt metoodilisi raskusi, sest suuredki näilikud sarnasused keeltes ei tõenda veel keelesugulust, rääkimata juhuslikest strukturaalsetest kokkusattumustest. Uuritava ainese keerukuse, lünklikkuse, piiride ebakindluse, ajalise määratlematuse ning paljugi muu tõttu on tulemuseks hüpoteesid. Keeleteaduse seisukohast on oluline iga kild tõendusmaterjali arheoloogiast, antropoloogiast, etnograafiast, folkloorist, mütoloogiast, ajaloost ning (eriti viimasel ajal) geneetikast.

Peamiseks probleemiks keelte sünni juures peetakse küsimust, kas keeled pärinevad ühest algkeelest (monogenees) või on inimene suutnud genereerida mitmeid keeli eri aegadel ja eri kohtades üksteisest sõltumatult (polügenees). Pooldajaid on olnud mõlemal teoorial; hilisem polügeneesi teooria pooldajate kasv näitab arengut algkeelte süsteemi suunas. (V. Uibopuu 1984:14)

Keeleteaduse hilisemate arusaamade kohaselt võib keelte omavaheline sarnasus või lähedus olla põhjustatud kas nn tüpoloogilisest sarnasusest (juhuslikud sarnasusnähtused, laenelemendid) või geneetilisest keele-sugulusest, mille esmaseks eelduseks peetakse arenemist ühisest algkeelest. Keeltel on ühistunnused, mis jäävad üldiselt vastava keelkonna piiresse. Suhteliselt lihtne on uurida keeli, milles on säilinud vanemate keelevormide tekstimaterjale (nt romaani keeled, mille võrdlusmaterjaliks on ladina keel), kirjutatud tekstide puudumise korral aga on erilise tähtsusega internsed rekonstruktsioonid (häälikumuutuste seaduspärased taandamised), mille puhul on pidepunktideks reeglipärased häälikumuutused. Nii on võimalik rekonstrueerida sugukeelte ühiseid algvorme. (V. Uibopuu 1984:17)

Meie praeguse iseseisvuse päevil on eestlaste rahvuslik identiteet saanud uue kõla ning väga oluliseks on tõusnud küsimus: kuhu me kuulume? Kas me oleme eurooplased nii oma geograafilise asuala poolest kui ka keeleliselt? Kes me oleme? Me "…teame enamasti küll, et kuulume soome-ugri keele-perekonda, kuid selle minevik ja päritolu on meile enamasti tundmatu." (V. Uibopuu 1984:9)

Keeleuurija Andrus Saareste ütleb: "…eesti keel kuulub muistseist aegadest, teadu poolest mitte vähem kui 6000 a eest Kirde-Euroopas asunud nn uurali rahvaste keelte peresse. Need keeled on aastatuhandete kuludes hargnenud ühisest kännust, mida praegu kutsume uurali algkeeleks ja mida arvata 4000 a eKr kõnelesid hõredalt aset pidavad rahvahõimud päratuil maa-aladel Läänemere ja Uurali mägede vahel." (A. Saareste 1952:7) Uurali keelkonna nimetuse puhul on ühendatud niihästi keelesuguluse kui ka geograafiline printsiip (vastupidiseks näiteks on balti keelte rühm, mis geograafilisest asukohast sõltumatult ei ole suguluses eesti keelega). Uurali algkeel jaguneb omakorda kaheks: soome-ugri algkeel ning samojeedi algkeel. "Soome-ugri keelte domineeriva suuruse ja asendi tõttu nimetatakse seda sageli ka omaette keelkonnaks." (V. Uibopuu 1984:25) Nimetuse uurali keeled võttis kasutusele saksa orientalist Heinrich Julius von Klaproth oma teoses "Asia Polyglotta" 1823. aastal.

Soome-ugri keelte omavahelist sugulust on uurinud keeleteadlased juba sajandeid. Üllatavalt määratles soome-ugri ja samojeedi keelte omavahelise suguluse amatöörkeeleteadlane Philipp Johann von Strahlenberg, olles sõjavangina Siberis 1709-1722. Ungari keeleteadlane János Sajnovics kinnistas oma uurimuses keelesuguluse ungari ja lapi keele vahel (nn kalarahvasugulus); tunduvalt pädevama meetodiga tõestas 1799. a teine ungari keeleteadlane Sámuel Gyarmathi, et ungari ja soome keel on päritolult suguluses. Kumbki teadlastest ei kasutanud veel soome-ugri nimetust nähtuste kohta, mida nad oma raamatutes uurisid ja kirjeldasid. Soome-ugri keeleteaduse juhtivaimaks uurijaks kujunes soomlane Eemil Nestor Setälä, kelle teos "Yhteissuomalainen äännehistoria" (1890-91) on põhjapanevaks häälikuloolisele meetodile soome-ugri keelte uurimisel. Termin soome-ugri tuli üldse algselt kasutusele ümberpöördult; muutunud termin tähendas ühtlasi keelegrupi laiendamist ungari keelelt selle lähisuguluskeeltele (ostjaki ja voguli). Tegelikult pärineb sõna ugri vanadest vene allikatest (Nestori kroonika, ca 700 a) – nimetusega märgiti ungarlasi ja nende lähemaid sugulasrahvaid.

Keelesuguluse printsiip eeldab algkeele olemasolu; mõistena on algkeel rangelt võttes ainult hüpotees, mida keeleteadus käsitleb esmase nähtusena ja mis on muutunud hädavajalikuks, et keelte arengu- ja muutusnähteid oleks võimalik seletada. Loogiline eeldus on, et areng ulatub tagasi palju kaugemale ning nüüdseile algkeeltele otsitakse veelgi vanemaid algkeeli. Nii on oletatud ühise algkeele olemasolu indoeuroopa ja uurali keelkondadele ning ka altai ja uurali keelkondadele. Soome-ugri keelte seisukohalt omavadki suuremat tähendust uurali, indoeuroopa ja altai algkeeled. Indoeuroopa algkeelest alguse saanud teistest algkeeltest omavad erilist tähendust need, mis on andnud mõjustusi soome-ugri päritoluga naaberkeeltele. Sellistest algkeeltest saadud laensõnu on kasutatud oluliste järelduste tegemiseks.

Soome-ugri keelte valdkonnas on keelesuguluse konstateerimise põhialuseid üksikasjalikult kirjeldanud Erkki Itkonen. Kõige lihtsamalt teostatav ongi sõnavara võrdlemine, sh oma- ja laensõnade suhte leidmine. Andrus Saareste järgi koosneb eesti keele sõnavara kahest suurest rühmast: "… üks, vanem, juba ajast, kui meid veel eri rahvusena polnud, s o kui veel olime osa läänemeresoome hõimudest, ja teine, mis lisandunud meie aegu viimase ligi 2000 a kuludes. Kummaski võime eraldada kahte kihti, oma, so soome-ugrilist, hiljem eestilist, ja võõrast, so teistelt rahvastelt õpitud ainestikku." (A. Saareste 1952:49)

A. Saareste järgi (sõnaraamatu põhjal):

soome-ugri – 3600 tüve (60%)

tundmatu päritoluga ( enamikus vist soome-ugri) – 360 (6%)

muistseid indo-euroopa laene – 30 (0,5%)

balti – 200 (3,3%)

vene – 250 (4,1%)

saksa (või saksa kaudu saaduid) – 1000 (16,8%)

läti – 40 (0,7%)

rootsi – 120 (2,0%)

"Nõnda siis omapäraseid kokku umb. 3960 ehk ligi 2/3 ja võõraid 2040 ehk 1/3 liiaga." (A. Saareste 1952:64) Teistsugune olukord valitseb harilikus kõnes või kirjakeele tekstis, kus soome-ugri osakaal Saareste järgi moodustab juba 80,85%, seega 4/5.

Eesti kirjakeele tüvevara on uurinud samuti Huno Rätsep ("Eesti kirjakeele tüvevara päritolu", Keel ja Kirjandus 1983/10), kes vaatleb oma- ja laentüvede suhet, sõnatüvede päritolurühmi, nende suurust ja osa eesti kirjakeele tüvevara kujunemises ja täienemises, eesti keele leksikaalseid vahekordi sugulaskeelte ja naaberkeeltega. Tema käsitlus tugineb kirjakeele lihttüvede kartoteegile (ÕS 1976). Järgnevalt tema artiklist lähemalt.

Kõik eesti sõnad lähtuvad ajalooliselt vaadates mingitest lihttüvedest; oma lihttüved seejuures on olnud enamasti kahesilbilised. Ka praegused ühesilbilised olid varem valdavalt kahesilbilised. Kolme- ja enamasilbilised, mida tänapäeva keele seisukohalt liigendada ei saa, on keeleajalooliselt vaatekohalt tuhmunud tuletised või laenud naaberkeeltest. Kaugemas minevikus (nt varases läänemeresoome algkeeles) võisid lihttüve lõpul olla ainult vokaalid –a, -ä, -e. Vähemalt soome-permi algkeeles on olnud lihttüvede lõpul –e asemel –i. Küllalt vara lisandusid vokaalilõpuliste tüvede kõrvale konsonanttüvelised variandid, millest (mõnel juhul) kujunesid omakorda ühesilbilised vokaaltüved. Keele hilisemais järkudes võis tuletiste eeskujul moodustuda sekundaarseid lihttüvesid, mis lõppesid vokaalidega –o, -u, -i, -ü. Uuemad laentüved lõpevad enamasti –i-ga. Suurem osa eesti kirjakeele lihttüvesid esineb ka juursõnades, kuid ka ainult mõne tuletise või liitsõna komponendina. Omatüvede päritolult on vanim kihistus uurali tüved, mis pärinevad uurali algkeelest ja mille iga ulatub IV aastatuhandesse eKr. Vanuselt järgmine on soome-ugri tüvede rühm vanusega vähemalt 5000 aastat; edasi soome-permi tüved, soome-volga tüved, soome-lapi tüved, läänemeresoome tüved (pidid olemas olema vähemalt hilises läänemeresoome algkeeles I aastatuhandel eKr), liivi-soome tüved ning eesti ja tundmatut päritolu tüved, millel vasted teistes sugulaskeeltes puuduvad (v a vadja keel) ja mida ei ole seni ka laensõnadeks tunnistatud.

Tüverühmade suuruse järgi järjestamine annab teistsuguse tulemuse. Viimase kihistusena mainitud eesti tüvede + tundmatut päritolu tüvede rühm on andnud 19,41-20,80% tüvedest. Suuruselt järgmine – alamsaksa – on andnud 13,9% tüvedest; läänemeresoome – 10,9%; saksa – 8,8%; liivi-soome – 7,2%; vene – 5,7%; germaani – 4,9%; soome-ugri – 3,2%; uurali – 1,9%; rootsi – 1,9%; balti – 1,7%; soome-lapi – 1,6%; soome – 1,6%; soome-volga – 1,5%; soome-permi – 1%; tehistüved – 0,9%; läti – 0,6%; indoeuroopa ja indoiraani – 0,4% ning muud laenud – 0,1%. Etteruttavalt võib öelda, et H. Rätsepa nn inventuurile toetub ka Ago Künnap, kes rõhutab, et eesti keeles on omatüvesid alla poole – 47%, enim laene on mitmesugustest germaani keelekujudest – kokku 28%, aga eesti keel on endiselt eesti keel, rahustades niimoodi neid, kes kardavad eesti keele hävimist (A. Künnap, Õpetajate Leht nr 11, 16. 03. 2001).

Kartoteegi põhjal on võimalik kindlaks teha ka eesti kirjakeele sõnavara põlist lähedust teistele sugulaskeeltele; suurim rühm vasteid eesti tüvedele on soome keeles, väikseimad rühmad aga kamassi, sölkupi, eenetsi, nganassaani keeltes /mis, kui kasutada siinkohal Mikko Korhoneni 1981. aastal joonistatud uurali keelte sugupuud, eraldusid uurali algkeelest kõige varem – u IV aastatuhandel eKr (V. Uibopuu 1984:33)/.

Kõige vanem kindel laentüvede rühm on indoeuroopa ja indoiraani laenud (3000-1000 a eKr), ajaliselt ettepoole tulles on järgmine rühm balti laenud (alates II a t lõpust eKr); edasi germaani laenud (enne 13. sajandit), slaavi laenud, läti laenud, alamsaksa laenud, rootsi laenud, vene laenud, saksa laenud (ülemsaksa), soome laenud (19. saj viimane veerand) ning muud laenud ja tehistüved.

Sõnavara päritolu uurimine annab küllaga materjali algkeelte rekonstrueerimiseks. Algkeele teooria esimeseks arendajaks oli saksa keeleteadlane August Schleicher (1821-1868); tema teooria kohaselt on eri sugukeeled pikaajalise jagunemise resultaat. Seda arengut võrdleb ta puu kasvamisega, mille tüvest hargnevad oksad – ükski ei ole teisega täpselt sarnane. Sellise võrdluse põhjal nimetaski ta oma teooria sugupuuteooriaks. Oma piltlikkuse tõttu on tema sugupuuteooria võetud üsna laialdaselt kasutusele keelte arengu skemaatilisel kujutamisel. Esimese soome-ugri sugupuu (keelepuu) skeemi joonistas Otto Donner 1879. aastal. (V. Uibopuu 1984:30-31)

Soome keeleteadlase professor Erkki Itkoneni järgi näeb uurali sugupuu kronoloogiliselt välja järgmiselt. Uurali algkeel hargnes hiljemalt 4000-3500 eKr, tekitades kaks uut algkeelt – soome-ugri ja samojeedi (täpsuse mõttes algsamojeedi); u 3000-2500 eKr toimus järgmine jagunemine – idapoolne ugri ja läänepoolne soome-permi algkeel. Soome-permi algkeelest hargnes u 1500 eKr veel kaks algkeelt – permi ja soome-volga. Edasi hargnes soome-volga algkeel u 1000 eKr, mille tulemusena sündis keelepiirkonna lääneosas uus algkeel – varajane algsoome e soome-lapi keelevorm. Varajane algsoome jagunes u 500 eKr hilisalgsoomeks (nimetatud ka läänemeresoome algkeeleks) ja alglapi keeleks. Hilisalgsoome lõhenes eri läänemeresoome keelteks meie ajaarvamise algul ja alglapi keel selle peamurdeiks u 700-800 pKr. (V. Uibopuu 1984:31).

Selle üldskeemi kronoloogia on olnud kõikuv. Ajaliselt kaugemasse minevikku on seda nihutanud mitmed keeleteadlased ja arheoloogid, nagu näiteks Paul Ariste, Harri Moora jt.

Paul Ariste oma artiklis "Läänemere keelte kujunemine ja vanem arenemisjärk" (kogumikust "Sõna sõna kõrvale", 1965; varem kogumikus "Eesti rahva etnilisest ajaloost", 1956) heidab pilgu ka teooriatele ning kujutlustele, mis tekkinud läänemere keelte lähema ühtekuuluvuse ning endiste hõimude kohta aegade jooksul. Järgnevalt ülevaade sellest artiklist.

Eesti ja soome keelte sarnasust märkas 17. saj tartlane G. Stiernhielm, kuid pidas soome keelt eesti keele murdeks. Soomlane M. O. Wexonius leidis, et soome keel on iseseisev algupärane keel, millele lähedalt sugulased on eesti ja lapi keel. Lapi keelt ongi 17. saj teisel poolel ja hiljemgi peetud üheks läänemere keeleks. 1770. aastal avaldas ungari keeleteadlane J. Sajnovics teose "Demonstratio" ungari ja lapi keele suguluse kohta; teoses võrreldakse ungari keelega ka soome keelt ja leitakse, et peale liivi ja eesti keele on sellega suguluses veel karjala keel. 1771. a ilmunud üldises põhjamaade ajaloo käsitluses tunneb A. L. Schlözer juba viit läänemere keelt: eesti, liivi, soome, karjala ja isuri.

18. saj lõpul näitas narvalane L. Trefurt, et vadja keel on iseseisev läänemere keel. Kõige viimasena on uuritud vepslasi ja nende keelt. Esimesena tegi seda akadeemik A. J. Sjögren, kes näitas, et vepsa keel on teistest läänemere keeltest erinev iseseisev keel.

Läänemere endiste hõimude ning nende keelte tõeline teaduslik uurimine algas Tartus sündinud akadeemiku A. C. Lehrbergi tegevusega, kes on kirjutanud eriuurimuse hämelaste (vene ajaraamatutes mainitud jeemide) algsest asupaigast. Selles uurimuses puudutab ta teistegi läänemerelaste omaaegset levikuala. Lehrbergile on oponeerinud Sjögren, kuid tema vastuväidetes on palju eksimusi; kuna Sjögren oli soomlaste hulgas suur autoriteet, tunnustati tema vaateid enam.

Vanematest läänemere rahvaste ja keelte omavahelise suguluse teooriatest tuleks ülevaate mõttes peatuda veel mõnel. Üks võrdlev-ajaloolise keeleteaduse loojaid R. Rask jagas "soome rahvad" kolme rühma. Tema järgi on need lõunarühm (soomlased, isurid /Raskil ingerlased/, karjalased, aunuslased, eestlased, liivlased), põhjarühm (laplased) ja idarühm (marid /tšeremissid/, mordvalased). Lõunarühmaga on Rask mõelnud läänemerelasi. Aunuse murret kõnelevaid karjalasi on Rask pidanud iseseisvaks rahvaks.

Oma esimeses uurimuses soome-ugrilaste kohta on F. J. Wiedemann leidnud lõuna-eesti murde lähedust vepsa keelele.

1851. a Helsingi ülikoolis peetud loenguil (hiljem ka trükis avaldatud) on M. A. Castrén avaldanud arvamust, et soomeugrilaste asumisala laius vanal ajal Euroopa põhjaosas Uuralist Läänemereni. Lapi, soome ja eesti keele sugulusest oli ta tähelepanuväärse töö kirjutanud juba varem.

Soome-ugri keeleteaduse rajaja Ungaris P. Hunfalvy on peale nn pärissoomlaste pidanud iseseisvateks "soome rahvasteks" eestlasi, karjalasi, vadjalasi, vepslasi ja liivlasi; neist kaks viimast olevat keeleliselt eriti lähedased. Y. Koskinen on eriti lähedaseks pidanud liivi ja karjala keelt.

Ekslikud oletused mainitud uurijate ja mitmete teistegi töödes on tingitud sellest, et nad keelte omavahelise suguluse määramisel ei ole võrrelnud keeli terviklikult; erandiks on vast F. J. Wiedemann, kelle põhjalikud analüüsid andsid aluse lõplikult väita, et lähimad sugulased on vadja ja eesti keel.

Uus ajajärk läänemere ja soome-ugri keelte suguluse käsitluse meetodis algas O. Donneri teosega "Die gegenseitige verwandtschaft der Finnisch-Ugrischen sprachen", milles ta võrdles keeli häälikuliselt, morfoloogiliselt ja sõnavaraliselt. Ühisest soome-ugri algkodust Aasiast olevat permlaste, volgalaste, laplaste ja läänemerelaste esiisad kõige esimestena Euroopasse jõudnud. Kõigepealt olevat maha jäänud permlaste haru, järgmistena volgalased. Meie ajaarvamise alguses olevat läänemeresoomlased jõudnud juba nii kaugele läände, et neil tekkisid küllalt tihedad kokkupuuted germaanlastega. Läänemerelaste ja laplaste keelesuguluse puhul oletas Donner ekslikult, et lapi keel on läänemere keel ning sellele lähedane on liivi keel, sest need olevat ühisest soome-ugri sugupuu lääneharust lahkunud kõige varem. Edasi olevat eraldunud vepslased ja karjalased, siis eestlased, lõpuks aga olevat teineteisest lahku läinud vadjalased ja soomlased. Donneri eksimused soome-ugrilaste keelesugulusvahekordade määramisel olid tingitud peamiselt sellest, et tollal (1879, kui Donner oma sugupuu-skeemi joonistas) ei oldud küllaldaselt uuritud ühtki tänapäeva läänemere keelt. Tunduvalt õigematele järeldustele jõudis mõne aastakümne pärast E. N. Setälä. Tema teooria järgi võis soome-ugri ajastu kesta aastani 2500 eKr. Soome-ugri ajastu kestel olevat ugrilased teistest hõimudest lõplikult lahkunud; pärast nende lahkumist olevat alanud nn soome-permi ajastu (kuni 1000 a eKr), mil olevat eraldunud permlased. Kokku olevat veel jäänud praeguste volgalaste ja läänemerelaste esiisad. Soome-volga ajastu olevat lõppenud vähemalt viimaseil sajandeil enne Kristuse sündi; läänemerelased olevat sel ajal lähenenud Balti mere maadele, kus olevat kujunenud läänemeresoome algkeel. Läänemere eri hõimud olevat hakanud kujunema alles meie ajaarvamise esimestel sajanditel ning oma nüüdseile asualadele olevat need jõudnud alles 8. saj pKr. Setälä oletas kaheksa vana läänemere hõimu olemasolu (kainulased, hämelased, soomlased, vadjalased, eestlased, liivlased, vepslased, karjalased). Setälä autoriteedi tõttu peeti seda teooriat mitme aastakümne vältel õigeks.

Setälä oletustele räägivad vastu arheoloogilised andmed; ka keeleteadlased on lõpuks teda kritiseerima hakanud, eriti L. Kettunen, kelle skeemi kohaselt olevat olnud vaid neli vana läänemere hõimu; tema huviks oli esile tõsta hämelasi kui elujõulisemat hõimu.

A. Brjussov, H. Moora, P. Tretjakov, L. Jaanits jt on arheoloogia- ja antropoloogiamaterjali põhjal näidanud, et suur osa küttidest-kalastajatest, kes III-II aastatuhandel eKr asustasid Ida-Euroopa metsavööndit (ka Läänemeremaid), olid soome-ugri hõimud. Et asuala oli laiaulatuslik, ei olnud soome-ugrilastel enam võimalik üksteisega pidevalt suhelda, mis tingis eri murrete järjekindla üksteisest eemaldumise ning täiesti uuteks keelteks kujunemise.

II aastatuhande alguses eKr on Ida-Baltikumi ilmunud balti hõimud; mõnda aega on baltlased ja soomeugrilased asunud üksteise naabruses segamini, kuni lõuna pool on võitnud balti, põhja pool aga soome-ugri element. Keeled on saanud mõjutusi mõlemalt poolt. Nii on kõigis läänemere keeltes ohtrasti balti keelest tulnud laensõnu; neid leidub ka idapoolsemates – karjala ja vepsa keeltes. Vanad balti laensõnad käsitlevad kõiki võimalikke elualasid, mis paneb oletama, et läänemerelaste hulgas oli levinud küllaltki suur kakskeelsus. Sellest kõnelevad ka läänemere poolelt balti keeltesse läinud laenud, mis samuti on igalt alalt ning tunduvad sageli olevat täiesti tarbetult laenatud. Tihedatest sidemetest soome-ugri ja balti hõimude vahel õige varasel ajajärgul (enne, kui nn protolaplased siirdusid soome-ugri keelele) kõneleb seegi, et lapi keeles on olemas suur osa vanu balti laene, mida tunnevad läänemere keeled.

Alates viimase aastatuhande keskelt eKr võib öelda, et eestlaste eelkäijad hõimud asusid juba enam-vähem oma hilisematel asualadel hilisemate olulisemate nihkumisteta. Samal ajajärgul on hakanud kujunema ka läänemerelaste hõimukeeled.

Kõikide tänapäeva läänemere keelte eelkäija – läänemere aluskeel - on tõenäoliselt sellisena olemas olnud juba IV-III aastatuhandel eKr; II või isegi III aastatuhandel eKr oli sellel aluskeelel olemas niisuguseid murdevahesid, mis said aluseks hilisematele läänemere keeltele. Läänemerelaste sidemed teiste soomeugrilastega on katkenud aegamööda ning enne sidemete katkemist on eriline soome-ugri keelekuju juba olemas olnud. Läänemerelaste esiisad on oma enamikus siirdunud Baltimaile ja nende naabrusse järk-järgult, mitme sajandi jooksul ja arvatavalt ida poolt. Mõnda aega on läänemerelased olnud jätkuvas kontaktis teiste soomeugrilastega; side püsis veel siis, kui läänemere hõimud suhtlesid juba tihedalt balti hõimudega. On oletatud balti laensõnade olemasolu mordva keeltes ja mari keeles, kuid läänemere ja mordva otsesed keelelised suhted on katkenud varem, kui on oletanud oma teoorias Setälä. Siiski on läänemere keeled ja mordva keeled üksteisele lähemal kui läänemere keeled permi ja ugri keeltele; mordva keeled on permi ja ugri keeltele kaugemad kui läänemere keeltele. Ilmselt on keeleline ühtsus läänepoolsemate ja idapoolsemate soomeugrilaste vahel katkenud palju varem seni oletatust.

Läänemere hõimude ja aluskeele kujunemise ajajärgul olid soomeugrilased levinud suurel territooriumil, mistõttu nende omavahelised sidemed lõtvusid või katkesid sedamööda, mida kaugemale nad üksteisest jõudsid. O. Donneri, E. N. Setälä jt arvates on tänapäeva soome-ugri keelte rühmade tekkimise põhjused olnud üksnes migratsioonid. Kui territoorium laienes ning omavahelised sidemed lõtvusid, said soome-ugri aluskeele murded üha iseseisvamateks, kuni kujunesid iseseisvateks keelteks. Protsess on olnud pikaajaline.

Setälä kronoloogiat on kritiseerinud ta õpilased. Y. H. Toivonen on oletanud, et volga aluskeele ja läänemere aluskeele lahkuminek on toimunud umbes 1000 a eKr, mil läänemerelaste esiisad olevat siirdunud läänemeremaile. Ometi ei tunne ajalugu mingit rahvastiku massilist rännet Baltimaile 1000 a paiku eKr. Praeguste läänemeremaalaste esiisad on asunud sel ajal juba enam-vähem samadel aladel, kus neid on konstateeritud hiljemgi.

Paul Ariste artikli refereerimisel tuginesin väljaandele "Sõna sõna kõrvale", 1965.

Järgnevalt puudutaksin põgusalt varasemate uurijate töid keele algkodu otsinguil, kasutades Valev Uibopuu teost "Meie keel ja meie hõimud", 1984.

Algkeelte puhul on vältimatu ühise algkodu eeldamine rahvastele, kes kõnelevad sugulaskeeli. Nn normaalne algkodu pidi paiknema suhteliselt laiadel aladel, seda juba elatusvõimaluste piiratusest tingitult. Kiviaja rahvastik vajas küttimisest-kalastamisest tingitult küllalt laia liikumisala. Rahvastikutiheduseks on arvatud 0,1-0,5 inimest ruutkilomeetril, arktilistel aladel veelgi vähem (Eino Jutikkala, 1981), millega kaasnes pidev liikumine ühest kohast teise.

Samuti on eeldatud lõunapoolsemate keelkondade algkodude paiknemisel laiu alasid. Indoeuroopa algkeele eri keelteks lagunemise perioodil on see hõlmanud alasid Indiast kuni Atlandi rannikule Euroopas. Et soome-ugri keelkonna keeltes leidub kiht indoeuroopa laensõnu, eeldatakse indoeurooplaste ja soomeugrilaste lähinaabrust teatud ajajärgul, hinnangutelt u 3000 a eKr (Hajdú) ja laenukontaktide kohaks alasid Kaspia ja Musta mere vahel või sellest põhja pool.

Leidub palju uurali ja soome-ugri keelte algkoduteooriaid. Soome keeleteadlane M. A. Castrén paigutab meie hõimude algkodu Aasiasse Altai mägede piirkonda.

Üks esimesi Castrénile oponeerijaid oli vene loodusteadlane Fr. Theodor Köppen, kes tugines väitele, et sõnad mesi ja mesilane leiduvad kõigi soome-ugri keelte sõnavaras ning pidid tulema kasutusele juba siis, kui nende rahvaste esiisad elasid aladel, kus mesilaste pidamine pidi olema tuntud. Siberisse aga, kus soome-ugri rahvaste mõned hõimud praegugi elavad, viidi mesilased Euroopast alles 1784, Turkestani veelgi hiljem. Seetõttu ei saaks paigutada soomeugrilaste algkodu Siberisse, küll aga Volga ümbrusse, kus mesilaste pidamine väga tuntud on.

Soome keeleteadlane Torsten Aminoff (1838-81) oli esimene, kes paigutas soome hõimude algkodu Euroopasse, Volga ja Kaama jõgede piirkonda. Heikki Paasonen (1865-1919) oletas, et algkodu pidi asetsema üsna Uurali lähistel. Sinna asetab algkodu ka Harri Moora koguteoses "Eesti rahva etnilisest ajaloost". Ungari keeleteadlane P. Hajdú pooldab teooriat, mille kohaselt tuleks uurali algkodu otsida Obi jõe alam- ja keskjooksu kallastelt ning Uurali mäestiku põhjarinnetelt.

Vastandina sellele teooriale on rootslane O. Almgren (1869-1945) asetanud algkodu aladele Visla jõe suudmest lõunas kuni üles Finnmarkeni randadeni Põhja-Jäämere kallastel.

Hilisemad uurijad on asunud seisukohale, et soomeugrilased on asunud laiadel aladel Uurali ja Balti mere vahel (E. Itkonen). Ka Paul Ariste oletab soome-ugri rahvaste lähtepaigaks "… laiu alasid Ida-Euroopa metsavööndis".

V. Uibopuu: "Selliste muutunud seisukohtade juures on uurali rahvaste ja keelte sugupuuskeem vähem näitlik kujutamaks tõelist arengut, et sellest ei ilmne "okste" geograafiline paiknemine ega kronoloogiline jätkuvus…" (V. Uibopuu 1984:50)

Uued suunad

Keele ja Kirjanduse 1996. a 9. numbris avaldati Turu ülikooli professori Kalevi Wiigi kirjutis "Põhja-Euroopa rahvaste ja keelte päritolu küsimusi". Artikkel tähendab märkimisväärset muudatust teoreetilistes lähtekohtades keelte ja rahvaste kujunemiskäigu uurimisel. Kalevi Wiik ise nimetab teooriat kontaktiteooriaks. Selle järgi kujunevad uued keeled ja rahvad eri rahvaste ja keelte segunemisel. Oluline Kalevi Wiigi pakutud teooria puhul on see, et ta distantseerub keelte arengu nn sugupuu või keelepuu mudelist seda selgelt välja öeldes. K. Wiik ei ole muidugi ainus selline distantseeruja. Jyväskylä VIII rahvusvahelisel fennougristide kongressil 1995. aasta augustis oli kontakti-teooriat käsitlevaid ettekandeid rohkemgi. Tuginedes Evald Tõnissonile (1996/11:746), leidus Jyväskylä kongressil teisigi uurali keelepuule seljapöörajaid "…sest kuidas teisiti tõlgendada seisukohti, et naabruses elavate rahvaste keeleline lähedus (näiteks soome ja rootsi keele vahel) või eri keelkondadesse kuuluvate keelte vaheline nn keeleliit on olulisem keelte geneetilisest sugulusest…" (E. Tõnisson 1996/11:746) Sellised seisukohad annavad kirvehoope uurali keelepuu pihta, ehkki uurali keelepuu vari jäi Jyväskylä ülikoolimäe kohale siiski hõljuma (A. Künnapi sõnade järgi).

E. Tõnisson kui arheoloog leiab (1996/11:746), et ülearune on kõnelda üksteisega lävivate naaberrahvaste keelte ühisnähtustest kui olulisest uusavastusest, mis võiks "…põrmustada senise ettekujutuse, mille järgi keelte sarnasus ja selle põhjused on tingitud geneetilisest sugulusest." Pigem paneks arheoloogi imestama, kui näiteks Baltimaade muinaskultuuril puuduksid ühisjooned.

Tekib küsimus, kas uurali keelepuu mudel on üldse vastandatav keelte ja rahvaste arengu kontaktiteooriale. Juhul, kui keelepuu mudeli sõnumiks on rahvaste ja hõimude tegelik etniline ajalugu, siis on keelepuu tõepoolest osutunud segadust tekitanud müüdiks. Arheoloogidel pole õnnestunud selgitada keelepuu mudeli lähtekohaks olevale uurali või soome-ugri algkeelele vastavaid kultuure, populatsioone ega nende järgnevaid oletatavaid rändeid – kokkusobimatus, mis on selge juba ammu, ent mida pole tahetud tunnistada. Ometi ei tähenda see kõik keelepuu lõppu, sest tema mudelis kajastub ikkagi uurali keeli ja nende sugulusvahekordi uurinud keeleteadlaste mitme põlvkonna töö. Selle töö tulemusi pole tahtnud olematuks muuta ka K. Wiik ega teisedki kontaktiteooria pooldajad. Muidugi ei pea just puu eri keeli ühendavate seoste näitamiseks ainuvõimalik ja sobivaim kujund olema. Kõigile keelkonda kuuluvatele keeltele omaseid ühistunnuseid on vähevõitu, mistõttu nende kujutamisel keelepuu ühise tüvena ei jõuaks see ära kanda temast hargnevate tunduvalt jämedamate harude raskust. (E. Tõnisson 1996/11:747)

Uurali keelepuu kui uurali keelte sugulust kajastav sümbol ei tarvitse kaduda kontaktiteooria ja keeleliitude puhul. Jäävad ka uurali aluskeel ja küsimused selle keele rääkimise ala ja aja kohta, millele K. Wiik on üritanud leida kontaktiteooriale sobivamaid vastuseid ja lahendusi. K. Wiik paigutab uurali algkeelt kõneleva rahvastiku kogu põhjapoolset Euroopat hõlmavale ulatuslikule alale senise Euroopa-Aasia vahemail asuva kitsa territooriumi asemel. Oma kontseptsiooni on Wiik rajanud arheoloogia andmetele, lisades neile antropoloogia ja geneetika uurimistulemusi. Kauge mineviku arheoloogilised kultuurid on saanud etnilise ilme ja lihtsalt samastatud keelerühmadega. Hilispaleoliitikumi ja mesoliitikumi arheoloogilistest kultuuridest on saanud keelemurded; selleaegses Euroopas võib Wiigi arvates kõnelda kahest põhilisest keelerühmast, mis mahuvad vastavalt uurali ja indoeuroopa algkeele mõiste alla. Wiik oletab, et indoeuroopa algkeele kõnelejad elasid Euroopas juba enne viljelusmajanduse ilmumist ning tegelesid väikeulukiküttimisega erinevalt uurali algkeele rahvastikust, kes olevat olnud suurulukikütid. E. Tõnisson kahtleb sellise küttidevahelise piiri olemasolus, mis oleks andnud nii selge keelelõhe ning peab usutavamaks, et majanduslikus mõttes muutus Euroopa kahestumine selgemaks pärast seda, kui mandri lõunaosas levis viljelev majandus. Tõnisson nõustub Wiigi väitega jagunemise kui niisuguse etnilisest tähendusest.

K. Wiik on pakkunud lihtsa teooria, mille järgi neoliitikumiaegses Euroopas elanud soome-ugri keelemurdeid kõnelenud rahvastik olevat üle läinud indoeuroopa keelele vastavalt viljelusmajanduse põhja poole levimisele. Nii kujunes Kesk-Euroopas ja Lõuna-Skandinaavias Ertebølle-Ellerbecki kultuurile vastav alggermaani etniline rühmitus; analoogiliselt kujunesid ida pool Neemeni kultuurile vastav algbalti rühmitus, Ülem-Dnepri kultuurialal aga algslaavi rühmitus. Kalevi Wiik loodab tõestada germaani, balti ja slaavi keeltes oleva soome-ugri substraadi olemasolu. (E. Tõnisson 1996/11:745-748)

Järgnevalt lühidalt Turu ülikooli professori Kalevi Wiigi intervjuust Eesti Päevalehele (EP, 16.08.2000) Tartus toimunud 9. rahvusvahelisel fenno-ugristide konverentsil (7.-13. august 2000).

Wiik kinnitas, et eestlastele on geneetiliselt lähedased lätlased, leedulased, valgevenelased ja venelased, kutsudes üles korrigeerima seniseid arusaamu soome-ugri rahvaste sugulusest. Soomlastele on geneetiliselt lähemal hoopis sakslased ja taanlased ning Wiiki sõnul on seetõttu ka hõimusuhetest rääkimine väär. Eestlaste ja soomlaste sugulus ungarlastega on õige, kui lähtuda keelelisest aspektist; geneetilisest aspektist lähtudes on see väär. Soome-ugri kultuurist rääkides peetakse silmas ikkagi eeskätt keelesuhteid.

Ka kauges tulevikus võivad soomlased ja eestlased oma praegusel asualal rääkida hoopis mõnd teist keelt. Sarnane olukord oli 2000 aastat tagasi enne prantsuse keele kujunemist, kui sealsetel aladel kõneldi baski ja kelti keelt.

Just keeltevahelised kontaktid määravad keelte tegeliku arengu, ühtede keelte kadumise ja teiste tekke. Wiik kõneles ka uurali ja indo-euroopa rahvaste vastastikusest mõjust; ühe või teise keele saatust otsustavaks teguriks peab ta suhtumist rahvusvahelisse keelde, mida algul kasutab ühiskonna haritum osa, seejärel kohaneb sellega kogu ühiskond ja algupärane keel unustatakse. Selliselt toimisid ka eestlaste-soomlaste esivanemad ning kunagised soome-ugri asualad on nüüd kaetud saksa, balti ja slaavi keeltega. Tegemist on sealsete asukate kohanemisega valitseva kultuuriga.

Keelepuud pole vaja hüljata, vaid pisut korrigeerida. Wiigi arvates on keelepuul oks, mis jaguneb sel viisil, et osa sellest oksast, st mingit keelt kõnelevast rahvast mõjutab mõnd teist keelt ja selle n-ö õpetamise käigus muutub ka ise. Teine keel toimib filtrina; seda läbiv algupärane keel muutub või vahetub, osa algupärasest keelest jääb alles. Filtrit läbiv keel jaguneb pidevalt edasi.

Keele ja Kirjanduse 1997. a 12. numbris on avaldatud Kalevi Wiigi kirjutis "Keelepuu vajab uuendamist". Kirjutis on ajendatud keelepuu ümber puhkenud poleemikast ja eriti Eestis tekkinud arutelust, mis on keskendunud "keelepuu langetamisele". K. Wiik polemiseerib eelkõige K. Rossi ja L. Vabaga, tuginedes nende artiklile "Keelepuu ei vajagi kaitset", mis ilmus Sirbis 20. 06. 1997.

K. Wiigi arusaama järgi (vastupidiselt K. Rossi ja L. Vaba arvamusele) ei ole Schleicheri keelepuu geograafiline ega kujuta rahvaste jagunemisi. Sellel on kaks mõõdet – sugulusaste püstteljeks ja aeg rõhtteljeks; just aja mõõdet peab Wiik sellises kontekstis veidi kahtlaseks, sest see eeldab, et keeled peavad muutuma ühtlase kiirusega. "Niisuguse käsitlusviisi järgi on muutumise paratamatus ja muutumiskiirus keelde justkui sisse ehitatud" (K. Wiik 1997/12:845).

1879. a tegi O. Donner soome-ugri keelepuu (põhimõtteliselt laenatud A. Schleicherilt – selles nõustub Wiik Rossi ja Vabaga) geograafiliseks: tema keelepuul on tegelikult neli mõõdet – keelte sugulusaste, aeg, kaardi põhja-lõuna suund ja kaardi lääne-ida suund. Donneri keelepuud tõlgendati nii, nagu oleks selles veel viieski mõõde – rahvad. Eeldati, et vähemalt üldiselt rahvad keelt ei vaheta ning keeleliselt suguluses olevad rahvad on seda ka geneetiliselt ja antropoloogiliselt. Viga tulenes arvatavasti sellest, et usuti keeleuurijate sõnu, geneetikute osa jäi minimaalseks. Tegelikkuses on sugulaskeeli kõnelevad rahvad vahel üksteisest geneetiliselt väga kaugel (läänemeresoomlased võrrelduna Põhja-Norra laplastega), eri keelkondadesse kuuluvaid keeli kõnelevad rahvad aga mõnikord geneetiliselt üsna lähedased (läänemeresoomlased ja põhjagermaanlased). Tegelikult ongi sellele fenomenile seletuse otsimine Põhja-Euroopa rahvaste ja keelte tekkimise põhiküsimuseks.

K. Wiik mõistab algkeele all keelt, mida inimesed on tõepoolest teataval ajal mingil maa-alal tegelikult kasutanud. Traditsiooniline keeleteooria peab algkeelt homogeenseks, st keeleks, mis ei jagune murreteks. Selline arusaam on juba keelepuu teooriasse sisse kodeeritud ning sellest järeldub, et koht, kus algkeelt kõneldi, oli võrdlemisi piiratud, sest ka tänapäevased murdealad on seda.

Kontaktiteooria puhul ei ole algkeel ühtne, vaid võib koosneda väga erinevatest murretest nagu ka tema kõnelemispiirkond võib paikneda laialdasel territooriumil. Algkeele asemel eeldatakse ulatuslikke murdekette, kus üks murre teiseks üle läheb. Algkeeled on olnud tõelised keeled, millel on olnud ka tõelisi vastastikuseid keelekontakte.

Traditsiooniline keelepuu põhineb eelkõige keelte tütarkeelteks jagunemisel (desintegratsioonil), mitte keelekontaktidel ega keelte omavahelisel segunemisel (integratsioonil). Kontaktiteooria keelepuul järgnevad üksteisele vaheldumisi desintegreerumisperioodid ja integreerumisperioodid. Seega peaks traditsioonilist keelepuud täiendama, tuues sisse ka liiteid ehk keele segunemise, arvab K. Wiik.

Artikkel "Keelepuu vajab uuendamist" ärgitas kirjutama Esa Itkoneni, kes ütleb: "Keeleajalugu uurides esitatakse keelte sugulus keelepuu abiga. Keelepuu haardumist mõjutavad nii rahvaste migratsioonid kui ka kontaktid uute keeltega… Keelepuu ja kontakti vahel ei ole järelikult mingit vastuolu, sest viimati mainitu sünnitab esimese… K. Wiigi arvates peaks keelepuud uuendama. Kuid kõik tema soovitud uuendused on tehtud juba aastakümneid tagasi…" (E. Itkonenen 1998:427-428)

Esa Itkoneni artiklile Keeles ja Kirjanduses nr 3, 1998 reageeris Ago Künnap oma kirjutisega "Keelepuud pole tegelikult vaja" (Keel ja Kirjandus nr 6, 1998). Ta märgib, et vastab enda, mitte K. Wiigi nimel: "Mõnes mõttes pole ma koos K. Wiigi ja János Pusztayga püüdnud muud teha kui viia uurali keeleteadus kooskõlla nende tulemustega, mida mitmesugused inimesega tegelevad teadusharud on viimasel ajal saavutanud… Ma olen "pöörasem", kui E. Itkonen arvab: keelepuu on halb lahendus ka teiste keelkondade puhul. Ja mitte niivõrd keelepuu kui tema tüvi, rekonstrueeritav algkeel. Ja mitte niivõrd algkeele konstrueerimise fakt ise, kuivõrd rekonstrueeritavast algkeelest lähtuv nn tagasirekonstrueerimine elavatesse keeltesse…" Niimoodi püütavat lihtsalt iga hinna eest rekonstrueerida ühe keele teatud tunnuseid teise keelde, et niimoodi vägisi täita tühja kohta. Uralistika olekski elujõuline, kui ta kulutaks vähem jõudu uurali keelepuu ja algkeele rekonstrueerimisele ning hoiduks sisuliselt ebateaduslikust tagasirekonstrueerimisest.

Järgnevalt mõned nopped Mart Meri artiklist "Tormid keelepuu ümber" (Eesti Ekspress, 07. 03. 1997).

"…Keelesuguluse visualiseerimiseks joonistati möödunud sajandil (19. saj) paberile soome-ugri keelepuu… Keelepuu ja idastrände teooria põlistamiseks on fennougristide mitmed põlvkonnad teinud tohutut uurimistööd… Nüüd aga on seltskond kihevile aetud: siin- ja sealpool Soome lahte ning Ungariski on välja ilmunud kirveviibutajad, kes kipuvad keelepuu sammaldunud tüve kallale… Milles on asi, kas keelepuu mudel on müüt, mis on jalgu jäämas fin de siècle’ile?

Tegelikult on asi tõsine. Taolised põlvnemist ja algupära selgitavad teooriad puudutavad rahva identiteediküsimusi... Möödunud sajandi eesti rahvusliku liikumise jõujoon lähtus tõdemusest, et eestlastel on seljataga 700-aastane orjaöö ning pidev alandamine ja rõhumine suure idanaabri Venemaa ja suure läänenaabri Saksamaa poolt. Vastandamist hõlbustas… ka eesti keele omapära võrrelduna kahe peavaenlase keelega ning sarnasus ülelahe hõimuvelle omaga. Umbes samal ajal oli jalad alla saanud ka soome-ugri keeleteadus… Siberi päritolu tekitas küll pisut kõhedust… Idastrände teooria on muutunud meie identiteedi lahutamatuks osaks… Kadunud arheoloog Priit Ligi on mõned aastad tagasi kirja pannud vastuolu meie identiteedifilosoofias: arheoloogilised leiud osutavad eelkõige edela ja lääne suunas, ent "soome-ugri solidaarsus" sunnib ikka ja jälle pilgud itta pöörama…

Keelepuu langetajate trump on see, et nad on leidnud hulga uudset andmestikku geeniuuringutest, arheoloogiast, keelemuutuste teooriast jne ning seda sünteesides püstitanud suurejoonelisi hüpoteese uurali keelte tegelikust levialast Põhja-Euraasias. Lähtepunktiks on ameerika geneetiku Luigi Luca Cavalli-Sforza uurimused, mille järgi nüüdisinimese levik praegustele asualadele on alanud Aafrikast Lõuna-Aasia kaudu paarsada tuhat aastat tagasi. Lõuna-Aasiast kulges tee kahes suunas: läände Kaukasuse piirkonda ning itta praegusesse Hiinasse. Kaukasusest on inimene siirdunud Euroopasse kolme rühmana. Neist kõige põhjapoolsem on olnud soomeugri esiisade rühm, mis liikus sulava mannerjää… kannul pisitasa põhja poole. Oma 40 000 aastat tagasi toimus Euroopas ulatuslik erinevate inimpopulatsioonide segunemine… Kalevi Wiik on jõudnud veendumusele, et umbes 20 000 aastat tagasi… oli Euroopas kolm geneetiliselt erinevat rahvastikurühma, mida Wiik nimetab tinglikult keskeurooplasteks, esilaplasteks ja esisamojeedideks. Esilaplased olid jäänud eespool mainitud suurest segunemisest kõrvale. Nende asuala paiknes praeguste Briti saarte kohal Loode-Euroopas, nad kõnelesid uurali murdeid ja elatasid end suurulukite küttimisest. Ka Kirde-Euroopas paiknenud esisamojeedid, samuti uuralikeelsed ja suurulukikütid, olid säilitanud omapära. Kolmas geneetiliselt ja ka keeleliselt (indoeuroopa!) erinev rühm – esikeskeurooplased – oli selleks ajaks levinud ulatuslikule maa-alale. Selle rühma põhjapoolsed hõimud olid asetunud suurulukite küttimise piirkonda… ning võttes üle uue küttimisviisi, omandasid põhjapoolsed keskeurooplased ka uurali keele. Nii oli Wiigi hüpoteesi järgi umbes 9000 aastat tagasi Euroopas välja kujunenud kaks laia keelevööndit – põhjas suurulukiküttide uuralipärane keelevorm (ehk uurali algkeel) ning lõunas väikeulukiküttide indoeuroopapärane keelevorm (ehk indoeuroopa algkeel)… Kui Lõuna-Euroopa soodsas kliimas kujunenud põllumajandus hakkas tänu kliima mahenemisele põhja poole levima, võeti seal koos uue elustiiliga üle ka põlluharijate indoeuroopa keel. Uurallasest kütt… jäi nüüd paikseks ning hakkas korralikuks pereisaks ja põlduriks. Maaharimine levis küttide aladele umbes 6200-4500 aastat tagasi. Sel perioodil kujunesid Wiigi hüpoteesi järgi välja 1) alggermaanlased, kes enne indoeuroopa centum-keelevormile üleminekut… kõnelesid soome-ugri Maglemose murret; 2) algbaltlased, kes enne indoeuroopa satem-keelevormile üleminekut kõnelesid soome-ugri Swidry murret ja 3) algslaavlased, kes enne indoeuroopa satem-keelevormile üleminekut kõnelesid soome-ugri Dnepri-Desna murret…

…Eestis ja Soomes on soomeugriline keelekuju säilinud hoolimata sellest, et ka siin mindi üle põllundusele. Wiigi arvates oli siinses küllalt karmis kliimas küttide-kalurite traditsiooniline eluviis ikkagi efektiivsem, järelikult keel prestiižsem, mille siiajoudnud indoeurooplased meelsasti omaks votsid…

Vähe sellest, et eestlastel on teada-tuntud keelesugulased pohjas, idas ja lounas – nüüd väidavad geneetikud, et eestlaste koige lähedasemad sugulased on germaani keeli konelevad rahvad. Vähe sellest, et eestlased on Läänemere-äärsed polisasukad – nüüd oleme ka Euroopa polisasukad ja Euroopa ühe vanima keele konelejad… Kui vaid jätkuks oidu müüt tosiasjaks mängida.”

Tartu Ülikooli uurali keelte professor Ago Künnap on veendunud, et eestlaste pärinemine Uuralitest ning eesti keele soomeugriline algupära on pelgalt armsaks saanud müüt, millest on raske loobuda ning on veendunud, et eestlased pole tulnud mitte idast, vaid louna suunast (Sonumileht 28.04. 1997).

Edaspidi on professor Künnap oma seisukohta kaitsnud. Nii väidab ta intervjuus SL Ohtulehele 26. 01. 2001. a, et indoeuroopa keeled on tekkinud erinevate keelte sarnastumisel. Idee olevat välja käinud juba 1939. aastal vürst Nikolai Trubetzkoy, kuid see kui liiga patune olevat unustatud kohe. Lähtudes Austraalia pärismaalaste keele uurimisest pakkus Robert M. W. Dixon teooria, et maailma keelkonnad on samuti tekkinud. Ise nimetab ta seda katkeva tasakaalu teooriaks. Mingi loodusliku kataklüsmi voi mone muu pohjuse mojul rännatakse algkodust ja algkeelest välja; ühest keelest tekivad erinevad keeled.

Künnap peab toenäoliseks, et inimene juba koneles, kui läks Ida-Aafrikast 100 000 – 120 000 aastat tagasi liikvele. Algkodus olevat olnud üks keel, kui inimene liikvele läks, siis voib-olla juba kaks-kolm. Leviti üle maailma, keeled erinesid, erinesid… Kui inimene täitis maailma, siis divergents lakkas, aga omavahel kontakteerudes algas konvergents, mis viis keelkondade tekkeni.

Ago Künnapi arvates kanduvad nii kultuur kui esemed. Praegune seisukoht on, et arheoloogilised kultuurid on levinud eelkoige äraoppimise teel.

Meie mongoliidsuse küsimuse kohta arvab A. Künnap, et see on rahvusliku alaväärsuskompleksi sünnitis ning tingitud soovist soomlaste eeskujul leida endale nn suured sugulased. Nii olevatki joutud keelelise sarnasuse jälgi ajades altai keelteni ja Siberi lounaosas asunud vanade muinaskultuuride ja voimsate riikideni.

Maailmas on koige raskemini muutuv inimese teadvus. Teadvuse osa on ka arusaamine oma identiteedist ja etnilisest päritolust. Eesti geneetikud eesotsas Richard Villemsiga on kindlaks teinud, et vähemalt 18 000 aastat on eestlaste genofond olnud peaaegu praegusel kujul valmis, nihkudes lihtsalt louna poolt praegusele alale. Ei ole ka mingit toendit selle kohta, et pärast seda, kui meie esivanemad siinsetele aladele tulid, oleks siia tulnud veel ei tea kes ei tea kust. Kui naabreid tuligi, olid nad geneetiliselt meiega sarnased. Voi kui nad olid ka teise keele ja kultuuri kandjad, olid nad Wiigi seletuse järgi ikkagi endised soomeugrilased, kes konelesid meie esivanemkeelt.

A. Künnap peab toenäoliseks, et professor Ariste, kui ta elaks, oleks temaga sama meelt – Ariste ise ju tegeles koige muu korval keelekontaktidega. Samas jätab Künnap tagavaraks voimaluse, et kogu K. Wiigi loodud teooria osutub ekslikuks. Sel juhul on ta valmis kogu jutu antud teemal lopetama. Teaduses on tema arvates koige hirmsam, kui mingit seisukohta kaitstakse vaid au ja prestiiži pärast.

A. Künnap kui väga radikaalne keelepuu-teooria vastane on oma avaldustega esile kutsunud mitmeid vastukajasid. Nii kirjutab 26. mail 1997 ajakirjas “Luup” Vello Lougas, et temal isiklikult on ükskoik, kas soome-ugri hoimud pärinevad läänest, lounast voi idast. Olulisem on alati see, kui rahvuskeskselt inimene motleb ja tegutseb.

See, et keelepuu raiujaist keeleteadlased räägivad avalikkuse ees palju arheoloogiast ja vähe keeleteadusest, sunnib V. Lougase arheoloogina sona sekka ütlema. Arheoloogile on toestusmaterjaliks ainelised leiud voi nende kontrollitud puudumine. Keeleteadlastele on järelduste materjaliks eeskätt sonavara, mis peaks olema suuremas osas kokku korjatud - uuri vaid sonade tähendust ja seoseid.

Arheoloogiline materjal on kogunenud enamasti juhuslikult ja suurem osa sellest on alles maa sees. Seega on arheoloogide allikmaterjalid kohati väga fragmentaarsed, kuid suurenevad aja jooksul määratu palju. Samas väitis A. Künnap veel 1994. aastal eesti keele päritolu uurimise kohta, et «mahuliselt on uurimistöö siin alles algstaadiumis»; eesti keele päritolu kohta ütleb Künnap (1994. a): «Väga mitmelt poolt ja ometi eikuskilt. Sugulane paljudega, kuid lopptulemusena ainulaadne ja erakordne...» Arheoloogid on selles osas kindlamad, väites, et Eesti vanimad asukad pärinevad lounast. Sama kinnitavad uurali rassi kohta ka ülalnimetatud keeleteadlased. Nemad aga vaatavad neid esmaasukaid puhta rassina ja puhta keelega, mis on ilmne ülepingutus.

Wiik ja Künnap väidavad, et uurali rassi esindajad tulid 40 000 aastat tagasi otse Aafrikast ja neid kohe kiskus tolleaegse mandrijää serva poole, mille all oli peidus nende tulevane kodumaa, mis holmas kogu Pohja-Euroopat ja kus nad said oma rassilist ja keelelist puhtust säilitada kuni indoeurooplaste saabumiseni. Lougas arvab, et lähenemine on lihtsustatud; teada on, et Valdai/Würmi jäätumise karmimad ajad ja liustiku laienemine seisid veel ees. Umbes 20 000 aastat tagasi nihutas louna poole liikuv jääliustik Pohjala vallutajad sadu kilomeetreid louna poole, kus nad pidid tahes-tahtmata segunema lounapoolsete Euroopa asukatega.

Eesti alale saabusid vanimad asukad taganeva jääserva kannul kohe, kui siin tekkisid tingimused (taimestik, loomastik) algul vaid hooajati asumiseks. See juhtus 10 000-11 000 aastat tagasi. Püsivama asulakohana tuntakse Eestis 1960ndate lopul avastatud Pulli asulat (Kunda kultuur) Pärnu jõe alamjooksul Sindi kohal. Selle vanuseks on saadud C-14 meetodil u 9500 a, mis tulemuse kalibreerimisel võib kasvada veel 1000 aasta võrra. / Kui seda arvu väljendada päikeseaastates, tuleks lisada paar aastatuhandet. A. Künnap eelistab sel teel saadud arvu 12 000 aastat. (E. Tõnisson SL Õhtuleht 15. 05. 1997)/

Mis nägu need asukad olid ja mis keelt rääkisid, sellest leiud teada ei anna, kuid arheoloogid panevad leiud rääkima. Kokkuvõtlikult öeldes on Kunda kultuur Poola, Valgevene ja Leedu alal paleoliitikumi lõpul levinud Swidry kultuuri võsu. Selle mõju levis kaugele põhja poole üle Leedu Eestisse, samuti kirdesse kuni Volga ülemjooksuni. See võiks olla üks «meie» saabumise teid ning ka üks kahest migratsioonist, mis peale jääaega Euroopas aset leidsid. Teine oli nn. Ahrensburgi kultuuri levimine tänapäeva Põhja-Saksamaa alalt Põhja-Euroopasse.
1964. aastal avastati praeguse Eesti lõunapiiri lähedal Lätis Zvejnieki mesoliitiline kalmistu; kaevamisel oli aastaks 1971 leitud 315 kiviaja matust, vanimad neist Kunda kultuuri ajast. Uusimate C-14 analüüside põhjal saadi kalmistu rajamise ajaks u 6300 eKr. Antropoloog R. Denissova järgi oli tegu segarahvastikuga, kus olid peamiselt indoeuroopa rassi kuuluvad pikapealised inimesed; selline inimrass elas mesoliitikumis laial alal Briti saartest ja Loode-Prantsusmaast üle tänapäeva Saksamaa ja Poola Baltimaadeni. Zvejniekis olid nende hulgas ka mõned lühipealised inimesed, kelle sarnaseid kohtame muudeltki leiukohtadelt Kesk-Euroopa põhjaosas. Kas on siis need lühipealised uurali rassi esindajad? On ju uurali rass europiidse ja mongoliidse rassi vahepealne. Igal juhul oli rahvastik juba tol ajal rassiliselt segatud. Kõnelesid nad uurijate arvates mingit indoeuroopa keelt. Antropoloogia ja keele, konkreetsemalt suukoopa ehituse ja sõnade hääldamise vahel on olemas kindel side, ja seepärast võib sellesse oletusse möönvalt suhtuda. Zvejnieki kummagi rassi esindajaid ei saa võrreldagi Eestist Võrtsjärve loodekaldalt Valma kammkeraamika kultuuri asulast leitud mongoliidsete näojoontega mehega. Valma mees on Eesti vanimatest asukatest 4-5 tuhat aastat noorem ja esindab siinse põlisrahvastiku hulka nooremal kiviajal ladestunud rahvastikukihti. Põlisrahvastikust erines vähem venekirveste kultuuri hõimude rahvastik, kes saabus Eesti alale peale kammkeraamika hõime. Sellega oli nn eesti rahvas muutunud juba vähemalt kolme erineva rahva seguks. Pronksi- ja rauaajal on sellele segule lisatud tublisti balti ja germaani, lõpuks ka slaavi elementi. Kokku on kujunenud eesti rahvast tänapäevane lõppvariant.

Kui võrrelda siinsete esimeste jääjärgsete asukate matmiskombeid Saksamaalt ja Lõuna-Skandinaaviast Karjalani, siis torkab silma rida sarnasusi, aga ka erinevusi. Läänes esineb rohkem laipade tükeldamist ja osadena matmist, tihti on surnuid maetud kägaras, neist on maetud vaid pead jne. Idas seevastu domineerib tavaline magamisasend: selili, siruli, käed kõrval. Ometi olid nii ühed kui teised ühesugusest anastavast majandusest elatuvad hõimud. Ilmselt olid nende kultuurijuured ja -jooned Põhjala hõivamise ajal siiski üsna erinevad. Küllap siis ka keel. Vanimad soome-ugri alal avastatud matused paiknevad Vladimiri oblastis, kus Sungiri ülempaleoliitiliselt asulakohalt, mis peaks 20-25 tuhat aastat vana olema, on leitud mitu huvipakkuvat luustikku. Ent sealtki leitud inimestel esinevad koos erinevad antropoloogilised jooned.

K. Wiik väidab, et uurali rass resp. algkeel on Euroopa hõivamise järel katnud kogu Põhja-Euroopa. Uurali rass pidi olema arvukas ja katma tiheda rindena kogu jääserva lähedase ala Suurbritanniast Komimaani, nii et nende vahele ei jäänud asuala teistele hõimudele. Hilispaleoliitikumis on kaasaegse Euroopa metsavöötmes eraldatud ometi viis arheoloogilist kultuuri, järgnevas mesoliitikumi alguses juba 12.

Eestlaste luus ja lihas pole enam uurali elementi, väitis A. Künnap 1994. aastal «Akadeemias». Kui nõnda, siis tuleks ehk «uurali» terminist loobuda või siis sellele adekvaatne sisu anda.

V. Lõugas on arvamusel, et oleme tulnud lõunast, kuid millisena ja kuidas, selle üle tasub veel arutleda. (Luup nr 11, 26. 05. 1997)

Cornelius Hasselblatt Groningeni ülikoolist sekkub samuti vaidlustesse keelepuu ümber. Hasselblatt leiab, et fennougristika on praegu kõige suuremas ohus, milles üks teadus võib olla, nimelt tõsiseltvõetavuse kaotamise ohus. "…On tekkinud olukord, kus mõned /keeleteaduse/ esindajad võivad väita ükskõik mida, ilma et kolleegid suud lahti teeksid ja neid "korrale kutsuksid". Asi pole selles, et teadus ei kannataks välja, kui mõnele üks meetod enam ei meeldi… Praegu juhtub lihtsalt nii: ühte kolleegi keelepuu ja ajaloolis-võrdlev meetod enam ei rahuldanud ja ta otsustas sellest loobuda. Ta lülitas oma fantaasia sisse ja joonistas üleöö soome-ugri keelte tekkeloo uue pildi. Võttis siit-sealt kaasa, mis oli pakkuda – pisut arheoloogiat, raasuke ajalugu, foneetikat, lõpuks näputäis geneetikat ja ongi kogu lugu. Nüüdisaja interdistsiplinaarsuse (eklektitsismi) mõte perfektsel kujul! Oleme vabad nõukogude ikkest, vabad mõtlema! 1000 aastat juurde või maha, mis tähtsust sel on? Kilomeetreid? Uudisaja väljamõeldis! Metoodika või loogika? Mine nüüd...! Kõik on võimalik… Peab ainult inimesi uskuma panema. Kolleeg pani suure propagandamasina käima, avaldas osaliselt kattuvaid artikleid mitmes keeles eri kohtades ajaleheartiklist enda kirjastatud raamatuni. Ja teadus? Suurem osa vaikib, ei viitsi väidelda, ei taha kolleegile liiga teha. Ei taha mina seda ka mitte. Vastupidi, kena on näha, kui kuskil miski liigub, aga revolutsiooni teaduses ei tehta karjudes. Seda tehakse kirjutades midagi vaimukat, nagu kasvõi Samuel Gyarmathi aastal 1799 oma Affinitas lingvae hvngaricae cvm lingvis fennicae originis grammatice demonstrata." ("Eesti keelt kõneldi ka Mount Everestil", EP, 08. 12. 1999)

Hasselblatti süüdistuste vastu astub Urmas Sutrop, kes ütleb, et soomeugri keelepuu mudel pääses kunagi maksvusele pärast pikka teaduslikku vaidlust. Nüüd on teadlased pakkunud välja mitmeid uusi mudeleid nagu "soomeugri keelte mets", võrkmudel, mangroovimudel, nakkus- ja lainemudel. Soomeugri keelte sugulus säilib ka siis, kui me asendame keelepuu mudelid täna-päevastega.

Sutrop leiab, et sarnane (mittemõistmise) olukord valitses ka ajal, kui keeleteadlased märkasid ungari keele sugulust lapi keelega. Ungarlased kui uhke rahvas ei arvanud midagi sugulusest laplastega. Ungari keeleteadlane Gyarmathi jättis seepeale laplased rahule ning tõestas ungari keele suguluse soome keelega, mis oli tunduvalt vastuvõetavam. Ometi peeti veel hiljem nn ugri-türgi lahing, kus ungarlased üritasid tõestada ungari keele sugulust türgi keele kui tunduvalt auväärsemaga. Keelepuu traditsiooniline mudel ei rahulda teadlasi enam tõepoolest. Asemele pakutud uued mudelid on keerukamad ning põhinevad keeleteaduse, molekulaarbioloogia, arheoloogia, ajaloo ning teiste teaduste andmetel. Uute mudelite tunnistamine on aga mõnele keeleteadlasele sama vaeva- ja valuline nagu kunagi ungari ja soome keele sugulusegi tunnistamine. Seejuures ei märgata, et uued mudelid väljendavad samuti keelte sugulussuhteid nagu traditsioonilised keelepuudki. Ka ilma keelepuudeta jäävad näiteks heebrea ja araabia keel semiidi keelteks ning soome ja ungari keel soome-ugri keelteks. (U. Sutrop, EP 21. 12. 1999)

Ago Künnap kui väga raevukas teisitimõtleja tugineb oma väidetes soome-ugri keelte algkodu määramisel Eesti arheoloogidele, kes väidavad veendunult, et nad ei näe mingeid jälgi siinse elanikkonna saabumisest ida poolt. Sealt saabumine on soome-ugri keeleteadlaste väljamõeldis, mida ei kinnita ükski teine teadusala. «Geneetikud on selgeks teinud, et me oleme alati olnud europiidsed, siin pole enam mingit kahtlust,» ütleb Künnap. Euroopa elanikud on alati olnud europiidid, Aasia elanikud on alati olnud mongoliidid. See jaotus pärineb ajast 120 000-100 000 aastat tagasi, mil inimene Ida-Aafrikast kahes lahknevas voos väljus. Lõplikult kujunesid need kaks rassi välja üks Euroopas, teine Aasias, kuid piir nende vahel on alati säilinud. Künnap ütleb, et meie muistsed koljuleiud ei olegi tegelikult mongoliidsed, vaid pseudomongoliidsed. Lamedad näod ja suhteliselt kõrged põsesarnad olid kiviajal Euroopas laialt levinud. Muistsed kütid kui lihasööjad olevat pidanudki omama tugevaid, st kõrgeid põsesarnu. Tänapäeva eestlastel kohati esinevad mongoliidsed tundemärgid on meile aga jõudnud venelaste vahendusel, kes omakorda said need mongoli-tatari ikke käigus ja mongoliidsete rahvaste endassesulatamise teel. Venelased ise polnud aga algselt midagi muud kui soomeugrilased, kes läksid üle slaavi keelele kui lugupeetavamale, sest slaavikeelsete uusasukate kultuur oli kõrgem ja arenenum. Nõnda sündis soome jäänuknähtustega slaavi keel ehk vene keel. (Arter 21. 10. 2000) Teisal väidab Künnap, et geneetikute ja arheoloogide uusima oletuse kohaselt olid praeguste soome-ugri keelte kõnelejate esivanemad nende Aafrikast tulijate hulgas, kes n.-ö. otsejoones esimestena Euroopasse saabusid, rändamata eelnevalt kuskil kaugemal ringi. Need esimesed asukad hõlvasid laialdase ala lõuna pool mandrijää serva Briti saartest Uuraliteni. Nad kõik võisid kõnelda omavahel sarnaseid soome-ugri tüüpi keeli või lõid need keeled aja jooksul algselt üksteisest hoopis erinevatest keeltest lingua franca tüüpi vahenduskeele abil (A. Künnap, "Eesti loodus, elanikud ja keel").

Oma arutlustes tugineb A. Künnap suures osas Richard Villemsile. Artiklis "Geneetilise identiteedi mõttest ja mõttetusest" keskendub Villems inimrasside geneetilise identiteedi kujunemisele, sh soomeugrilaste geneetilisele identiteedile. Tema arvates on kõige tähtsam suurte inimrasside geneetilise identiteedi kujunemisel periood Euraasia asustamisest anatoomiliselt moodsa inimese poolt u 40 000 aastat tagasi kuni viimase suure jääaja alguseni u 24 000 aasta eest. Järgmiseks oluliseks etapiks on viimane suur jääaeg ise, mis mõjus otseselt Euroopa asustustihedusele ja kaudselt (kõrbestumine) Aafrika põhjaosa, Araabia, praeguse Iraani, Induse oru ning ka sealt ida poole jäävate alade inimestele. Arheoloogiliste leidude uurimine võimaldab määrata kaht suuremat refuugiumi, kus protoeurooplased jääajal talvekorteris olid. Nendeks on nn Franco-Cantabria Loode-Prantsusmaal-Põhja-Ibeerias ning teine, mis asus Mustast merest põhja poole jääva Dnepri-Doni keskjooksu alal. Mõlemas asustustihedus pigem kasvas kui kahanes. Kolmandaks etapiks oli ulatuslike alade taasasustamine, mis toimus paralleelselt mandrijää ladestuste sulamise ja õhuniiskuse kasvuga. Samasse aega langeb Ameerika asustamine anatoomiliselt moodsa inimese poolt ning maailmamere taseme peaaegu sajameetrine tõus. Viimane tähtsündmus on u 10 000 aasta eest Levandist, Anatooliast ja Põhja-Mesopotaamiast alguse saanud üleminek küttimiselt-koriluselt karjakasvatusele-põllupidamisele. Esile tõusid maaviljeluseks ja karjakasvatuseks sobivas vööndis elavad populatsioonid ning hakkasid tasalülituma geneetilised erinevused.

Geneetikud suudavad rekonstrueerida geeniliine väga kaugesse minevikku. Niisugused rekonstruktsioonid on lihtsad küll vaid ema- ja isaliinide geneetilise ajaloo ning sellest tuleneva demograafilise ajaloo jälgimisel. Erinevalt tavalistest geenidest päranduvad need segunemata: kas ema- või isapoolselt. Siinkohal keskendubki Villems (peamiselt) küsimusele, kas rahvaste geenivariantide levikus on esikohal keeleline või geograafiline alge.

Emaliine uurides eristuvad selgesti 4 globaalset piirkonda: a) Sahaara-alune Aafrika; b) Lääne-Euraasia koos Põhja-Aafrikaga; c) India; d) Ida-Aasia koos Siberi, Polüneesia ja Ameerika põliselanikega. Seda mastaapi aluseks võttes identifitseeruvad eestlaste ja teiste soome-ugri rahvaste emaliinid kui tüüpiliselt lääne-euraasialikud, minimaalse mongoliidse komponendiga. Pilt on terviklik Ibeeriast Volga jõeni ja Uurali mägedeni. Geneetiline identiteet katab Lääne-Euraasiat ühiste esiemade ämblikuvõrguga, mis ühendab rahvaid sõltumata nende keelelisest kuuluvusest. Samas on enamikku soomeugrilastest ühendamas massiivne, ligikaudu pooli isaliine haarav geenivariant, unikaalne mutatsioon, mis puudub nii Aafrikas, Euroopa lääneosas, Indias kui ka Hiinas ja Jaapanis. Seda esineb vaid kaheteistkümnendikul osal rootslastest ja peaaegu puudub enamikul Euroopa indoeurooplastel. Slaavlastest on erandiks Ida-Euroopa venelased ja ukrainlased, kelle hulgas antud isaliini variant moodustab u seitsmendiku kõigist Y-kromosoomidest. Samas on see isaliin laialt levinud enamiku Siberi rahvaste hulgas. Tundub, et see isaliin on rännanud pigem Ida-Euroopast Siberisse kui vastupidi. Geeniliinide algkodu selgitamisel on esinemissagedusest tähtsam liini sisemine divergents (lahknemine): see parameeter on märgatavalt kõrgem Euroopa soomeugrilaste juures. Etteruttavalt võib öelda, et mongolite põhihõimudel puudub vastav isaliin. Siit tuleneb väga oluline üldistus, mis laseb arvata ulatuslikku, valdavalt meeste põhjustatud idasuunalist geenivoolu ilmselt hilis-ülempaleoliitikumis. Loomulik lähtekoht sellele voole võis olla Dnepri-Doni jääaegne refuugium.

Lisaks võib öelda, et ungarlastel peaaegu puudub see teistele Euroopa soomeugrilastele iseloomulik isaliin, kuid on esindatud rikkalikult nii lätlastel kui leedulastel.

Eelpool öeldut arvesse võttes võib öelda, et eeldatavasti on eestlaste geenide põhimass pärit jääajaeelsetelt eurooplastelt, kes saabusid u 40 000 aasta eest ja elasid jääaja üle refuugiumides. Samuti ei ole kaalukaid argumente eeldamaks, et enne jääaega siinmail elanud inimesed ei olnud valdavalt geneetiliselt needsamad, kes jääpiiri lõunasse nihkudes asustasid refuugiumid ning jää taandudes liikusid tagasi põhja. (A. Betricau 2000:23-31)

Kokkuvõtteks

Elame ajal, mil peaaegu iga päev toob mingi avastuse. Näiteks leiti möödunud aasta septembris Sindi-Lodjal arvatavalt Eesti aladel seniavastatutest vanim asulakoht, kus inimesed elasid tõenäoliselt 11 100-10 900 aastat tagasi (vanuseks u 9600 radiosüsiniku aastat). Usutavasti on õigus arheoloogidel, kes arvavad, et suurem osa arheoloogilisest materjalist on alles maa sees. Ilmselt teame me oma minevikust, eriti kaugemast minevikust ning tol ajal kõneldud keelest õige vähe ning suuremate avastuste aeg on alles ees. Avastusi saab teha siiski vaid see inimene (teadlane), kes selleks valmis on – inimene, keda ei kammitse traditsiooniline mõtteviis ning kes ei karda teha teinekord ekslikkegi järeldusi. Suurt rolli mängib ka juhus või juhuste kokkulangemine.

Uuemad teooriad pakuvad põnevaid lahendusi keelte päritolu küsimusele. Kui õiged need on, näitab aeg. Kalevi Wiigi poolt esitatud keelekontaktiteooria pakub seletuse paljudele seni vastamata küsimustele, mis puudutavad sugulaskeeli kõnelevaid rahvaid, kes geneetiliselt asuvad üksteisest väga kaugel, samas kui eri keelkondadesse kuuluvaid keeli kõnelevad rahvad on geneetiliselt üsna lähedased. Teadlased on pikka aega püüdnud selgitada, miks see nii on; vastus oleks ühtlasi seletuseks Põhja-Euroopa rahvaste ja keelte tekkimisele.

Richard Villems nimetab kahte jääaegset refuugiumi, kust inimesed jää taandudes põhja poole liikuma hakkasid; Kalevi Wiik lisab kolmanda, Balkani refuugiumi, mille piires räägiti indoeuroopa keeli. Wiik arvab, et indoeuroopa keeled olid hilisema levikuga, võrreldes baski (Iberia refuugium) või uurali/soome-ugri keeltega. Tõepoolest, indoeuroopa laensõnade kihistus (ka) eesti keeles on tunduvalt noorem kui uurali tüvede või soome-ugri tüvede kihistused; ka ajaliselt sobiks Wiigi pakutud indoeuroopa keelte Põhja-Euroopasse jõudmine meie varasemate keeleuurijate töödega. Arvangi, et suur ja pikaajaline töö, mida on teinud paljud soome-ugri ja uurali keelte uurijad, annab selle ainese, millele saavad toetuda tänapäeva (keele)uurijad. Keelepuu traditsiooniline mudel vast ei kajasta kõike, mis keeltes toimunud on, ometi on ta illustreerivana-näitlikustavana asendamatu. Kuidas kaasaegne keelepuu graafiline kujutis just välja nägema peaks, on teadlaste-keeleuurijate otsustada.

Kas oleme tulnud Uuralite lähistelt, Siberist või Ukraina aladelt, annab keeleteadlastele vaidlusainet ilmselt pikemaks ajaks. Kui geneetikute avastusi arvestada, tundub tõesti loogilisem, et soomeugriline element genofondis on lihtsalt Ukraina aladel asunud refuugiumist alguse saanud isaliinide Siberi poole rändamise tulemus. Suurulukid (mammutid) pidasid ju Siberis tuhandeid aastaid kauem vastu kui Eesti aladel ja lähiümbruses. Peetakse tõenäoliseks (R. Villems), et just suurulukite jahtimine viis soomeugrilaste isaliine Siberisse.

Graham Hancock räägib oma raamatus "Jumalate jäljed" kummalisest müütide kokkulangevusest, mis hõlmab praktiliselt kogu maailma. Ameerika põlisasukate, polüneeslaste, muistsete egiptlaste, sumerite, muinas-skandinaavlaste, soome-ugri rahvaste ja paljude teiste rahvaste müütides on väga palju ühist. Kas võib see olla kinnituseks, et inimene, kui ta lahkus oma ürgkodust Aafrikas, oli nii kõrgelt arenenud, et võttis kaasa väljakujunenud mütoloogia, keelest rääkimata? Arvan, et ühel päeval saame ka nendele küsimustele vastused. Järgmised vastamata küsimused aga ootavad ees.

Kasutatud kirjandus

Ariste, P. 1965, Läänemere keelte kujunemine ja vanem arenemisjärk. Sõna sõna kõrvale. Artiklite kogumik Paul Ariste teaduslikust tegevusest. Eesti NSV Teaduste Akadeemia Emakeele Selts, Tallinn, lk 80-105

Esko, A. 2001, Professor Ago Künnap saeb eestlase keelepuud. Intervjuu Ago Künnapiga. SL Õhtuleht, 06. 01

Hasselblatt, C. 1999, Eesti keelt kõneldi ka Mount Everestil. Eesti Päevaleht, 08. 12

Itkonen, E. 1998, Keelepuu vajas uuendamist sada aastat tagasi. Keel ja Kirjandus nr 3, lk 213-214

Kõiv, M. 1995, Vanaaeg. Tallinn: Avita, lk 6

Künnap, A. 1998, Keelepuud pole tegelikult vaja. Keel ja Kirjandus nr 6, lk 427-428

Künnap, A. 2001, Eesti loodus, elanikud ja keel. URL: http://www.loodus.ee/el/9805/keel.html, 15.02.01

Künnap, A. 2001, Inglise keel ei ohusta eesti keelt. Õpetajate Leht, 16. 03

Lõhmus, A. 2000, Eurooplane olla on uhke ja hää. Intervjuu Ago Künnapiga. Postimehe nädalalõpulisa Arter, 21. 10

Lõugas, V. 1997, Nüri kirvega keelepuu kallal. Luup nr 11 (42), 26. 05

Meri, M. 1997, Tormid keelepuu ümber. Eesti Ekspress, 07. 03

Mäesalu, A., Lukas, T., Laur, M., Tannberg, T. 1997, Eesti ajalugu I. Tallinn: Avita, lk 7

Pau, M. 1997, Eestlaste pärinemine Uuralitest on müüt. Intervjuu Ago Künnapiga. Sõnumileht, 28. 04

Rätsep, H. 1983, Eesti kirjakeele tüvevara päritolu. Keel ja Kirjandus nr 10, lk 539-548

Saareste, A. 1952, Kaunis emakeel. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv

Sutrop, U. 1999, Soomeugri keeled on sugulased ka keelepuuta. Eesti Päevaleht, 21. 12

Tõnisson, E. 1996, Mõned mõtted keelepuu mudelist ja kontaktiteooriast. Keel ja Kirjandus nr 11, lk 745-748

Tõnisson, E. 1997, Kes me siis ikka oleme? Sõnumileht, 15. 05

Uibopuu, V. 1984, Meie ja meie hõimud. Lund: Eesti kirjanike Kooperatiiv

Veidemann, R. 2000, Teadlased tõestavad eestlaste sugulust slaavlastega. Intervjuu Kalevi Wiigiga. Eesti Päevaleht, 16. 08

Villems, R. 2000, Geneetilise identiteedi mõttest ja mõttetusest. Eesti identiteet ja iseseisvus. Artiklite kogumik. Koostaja: A. Betricau. Tallinn: Avita, lk 23-31

Wiik, K. 1997, Keelepuu vajab uuendamist. Keel ja Kirjandus nr 12, lk 845-850

Keelteatlas. 2000, Maailma keelte päritolu ja areng. Tallinn: Koolibri

http://personal.inet.fi/koti/kalevi.wiik/