|
Kuidas kaitsta kodutuid loomi? Tiina Udi
Tere õhtust! Meeldiv, et nii paljud on otsustanud osa tänasest õhtust veeta siin ja mõelda kaasa kodutute loomade kaitsmisele. Kuidas jääb loom kodutuks? Hulkuvad loomad on inimese hoolimatuse tulemus. On muidugi juhuseid, kus loom jääb kodutuks peremehe surma tõttu või läheb lihtsalt luusima ja ei leia tagasiteed. Need kahetsusväärsed juhtumid on vähemuses, enamasti peremees tüdineb ja viskab looma välja või kolib ära ja jätab looma maha. Nii juhtubki, et tänaval võib juhuslikult kohata ka kõige eksootilisemaid loomi. Need on tavaliselt, ei saagi nüüd öelda, kas õnneks või õnnetuseks, üksikisendid ja saavad hukka. Palju kurvem ja esialgu tundub, et kõige lootusetum on nende kodutute loomade olukord, kes meie kliimas end väga hästi tunnevad – meie koerad ja kassid. Mitmekorruseliste majade keldrid on lausa kasside ja ka koerte „inkubaatorid“. Kuidas siis kaitsta tänavale jäänud looma? Seaduse poolt on justkui palju tehtud. Looduskaitse seadus sätestab lubamatu teona looma vigastamise ja piinamise, aga ka hülgamise ja abitusse seisundisse jätmise. Kusjuures lubamatu on mitte üksnes füüsiline, vaid ka vaimse kannatuse põhjustamine. Praktika näeb aga välja nii, et kedagi pole vastutusele võtta. Looma hüljanud inimene võib kinnitada, et lemmik on lihtsalt jooksu pannud. Isegi inimeste silmade all toimuvast loomapiinamisest ei julgeta või ei viitsita tavaliselt teatada. Mõelgem selle peale! Niisugused inimesed peaksid ikka karistatud saama! Suured rahatrahvid ja minu poolest kasvõi pildid kohalikes lehtedes peaksid nii mõnegi loomahülgaja või –piinaja mõtlema panema. Arenenud maades on lemmikloom pereliige. See kehtib ka siis, kui loomaga peaks juhtuma õnnetus: ta jääb haigeks, satub mingil põhjusel tänavale või sureb. Lemmikloomade kliinikud, pansionaadid, varjupaigad ja surnuaiad ei üllata enam kedagi. Kuidas on meil? Loomulikult peaksid need kohad ka meil olema, aga siis tulevad silmade ette rahatähed ja asi jääb soovunelmaks. Meil ei ole raha! Raha küll ei ole, aga linnade valitsused peaksid arvestama, et olemasolevaid loomade varjupaiku ainult nende loojate siira pühendumisega ära ei majanda, ammugi siis ei saa uusi luua. Praegu püsivad loomade varjupaigad vaid tõeliste entusiastide najal. Nendelt inimestelt oleks palju õppida. Kuigi kõik Eestis olevad kodutute loomade varjupaigad ei ole külastamiskõlblikud, ootavad nende eesotsas olevad inimesed, et koolide õpetajad võtaksid nendega kontakti – nad on valmis kohtuma lastega, korraldama võimaluste piires ekskurssioone. See võiks olla lastele huvitav ja õpetlik kohtumine – laps peaks võimalikult vara endale teadvustama, et lemmiklooma võtmine on tore, aga samas tõsine ja vastutusrikas samm. Ma mainisin siin varjupaiku eeskätt sellepärast, et esialgu tundub hulkuvatele loomade abistamise parim moodus olema nende kinnipüüdmine ja varjupaika toomine. Sellele järgneb küll enamasti hukkamine – üksikud leiavad varjupaiga kaudu uue kodu. Hulkurlus on surmast hullem. Kui sa ei saa kinkida loomale elu, siis kingi talle haiguste nälja ja pikaajalise hukkumise asemel halastav surm. Hulkuvate loomade kinnipüüdmine on loomapüüdjate töö. Igas linnas peaksid olemas olema loomapüüdjad. Praegu pole kõigis suuremates linnadeski. Inimeste arvamus loomapüüdjatest peab muutuma! Keegi ei taha hulkuvat looma näha, aga püüdjat peetakse loomavihkajaks. See, nii kehaliselt kui ka vaimselt raske amet peab olema rohkem au sees. Loomapüüdjad omakorda võiksid mõelda, kuidas püütud looma omanikku siiski tõhusamalt otsida. Tublisti aitavad siin looma külge kinnitatud andmed peremehe kohta. Nii saavad vähemalt kogemata kaotsi läinud loomad oma pere tagasi. Oma sõnavõtu tahaks lõpetada sõnadega kasvatusest. Kasvatagem vähemalt oma lapsed loomi armastama. Öelge neile, et tuleb hästi, hästi mõelda, enne kui loom majja võtta. Loomast saab sinu pere üks liige. Pealegi väiksem ja sinust sõltuv liige. Nii saab kindlasti tänavatel vähem olema kurva saatusega kodutuid loomi.
|