Loie (Louise) Fuller
(1862-1928)

Helen

Sündinud Chicagos, Illinoisi osariigis, USAs. Tema tantsualane haridus oli tagasihoidlik, kuid juba lapseeast alates astus ta üles erinevatel lavadel, teismelisena esines ta mitmes vodevillis ja muusikalises komöödias, õppis muusikat ning laulis Gounot' ooperis Faust Chicago ooperimajas. Mõne aja pärast otsustas Fuller hüljata senise näitlejannakarjääri tantsijaameti kasuks. Põhjus oli järgmine: Loie leidis kord juhuslikult garderoobist õhukese avara siidseeliku, millega ta lavale tormas. Järgnevat on ta ise kirjeldanud niimoodi:

"Mu rüü oli nii pikk, et ma astusin sellele ühtelugu peale, mistõttu tõstsin selle mõlema käega üles ning sirutasin käsivarred välja, jätkates samal ajal mööda lava liuglemist nagu tiibadega vaim. Ootamatult kostis publikust hüüatus: "See on liblikas! Liblikas!" Ma pöördusin, jooksin ühest lavaotsast teise, ja kuulsin teist hüüet: ""See on orhidee!" (de Morinni 1948, Fulleri autobiograafiale toetudes)

Ta oli esimene, kes hakkas tõsiselt uurima kostüümi ja lavavalguse mõju sellele. Fuller oli esimene ja pikka aega ainus, kes teadlikult lõi oma tantsu mitte niivõrd liigutuste, kuivõrd kostüümi ja valguse koosmõjul. Ta võttis kasutusele värvitud klaasiga laternad ning uuris valguse asendeid tantsuliigutuste tarvis, suunates valguskiiri risti üle pimeda lava, nii et need langesid tema keerlevatele seelikutele uudselt ja mõjusalt. Oma tantsudes muutis ta end kergelt nii lilleks, liblikaks, pilvekeseks, maoks või linnuks.

1892. aastal suundus Fuller Pariisi, kus ta esines "La Belle Americaine"-s. Üks tema uutest tantsudest, Tuletants (Fire Dance), sai väga menukaks: selle leegi ja suitsu mulje lõi tantsimine altpoolt valgustatud klaasplaadil.

Fuller inspireeris art nouveau' loojaid: prantsuse parim klaasikunstnik Emile Gallé otsis talle uusi värve; mingis mõttes mõjutas ta ka mööbliloojaid ja arhitekte. Seda tõestab Henri Sauvage'i väike kaunis teater Fulleri esinemiste tarvis 1900. aasta Pariisi Maailmanäitusel. Selle peenes saalis tantsis ta ise, esitles Jaapani näitlejaid ning Hanako trupi tantsijaid, siin esinesid ka Isadora Duncan ja Ruth St. Denis.

Fuller paistis silma ka selle poolest, et ta oli üks väheseid artiste, kellel puudus igasugune professionaalne kadedus: 1902. aastal aitas tantsijatar korraldada Isadora Duncani esinemisi Berliinis ja Viinis, tutvustades teda kõikidele oma mõjukatele sõpradele ning korraldades talle kohtumisi pressiesindajate ja kunstnikega.

Fulleri katsetused:

Loie Fulleri sallide hõljumine värvide ja valguse käes oli elav mälestusmärk art nouveau'le. Samuti huvitus ta oma ajastu teaduslikest saavutustest: pärast raadiumi avastamist (1898) kirjutas ta Curie'dele, soovides kasutada oma tantsus raadiumi. Kuigi füüsikutest-keemikutest abielupaar selle mõtte maha laitis (raadium on hirmkallis), valmis tantsijannal Raadiumitants (Radium Dance), milles ta esmakordselt kasutas fosforestseerivat efekti ning pimendatud laval lõid helendama kostüümimustrid. Filmikunsti areng viis Fulleri laborisse katsetama liikuvate piltidega. Ta töötas välja uued, kinematograafial põhinevad siluettide ja varjude kujundid. Viimast korda esines ta Londonis Varjude balletis (Ballet of Shadows).Fuller oli esimene, kes kasutas Glucki, Schumanni, Beethoveni, Schuberti jt heliloojate tantsuks mitteloodud muusikat.


1927. aasta lõpul haigestus ta kopsupõletikku ja suri 1. jaanuaril 1928. Tema õpilastest koosnev trupp tegutses kuni 1939. aastani (Bourcier 1978: 236). Loie Fulleril oli küll õpilasi, kuid ta ei jätnud maha mingit kindlat koolkonda. Tema ideed ja tegevus mõjutasid olulisel määral visuaalset tantsuteatrit, mis tekkis 1950. aastatel.


Arvamused Loie Fulleri kohta:

"Ta ei olnud suurem asi tantsija. [...] Suurem osa tema tantsust seisnes kleidi käsitsemises. Kuid tema kostüüm muutus [...] See muutis kuju, hõljus, keerles ja demonstreeris end voltides ja osades. Lõpuks pikad varrukad, mida Fuller valitses keppide abil, tõusid ta pea kohale ning tantsija muundus tornaadoks - kõrgeks, keerlevaks, spiraalselt ülespoole liikuvaks energiasambaks." Joseph H. Mazo (Mazo 1977: 22).

"Loie Fuller on naisgeenius" Auguste Rodin (de Morinni: 215)

"Mõnes mõttes on tema lahknemine tol ajal valitsevast tantsuideest veelgi fundamentaalsem kui Duncani füüsiline väljenduslikkus. [...] Duncan [...] on inimene, Fuller aga nagu koiliblikas valguskiires. Ta ütleb lahti isiksusest ja rahuldub muutumisega kiirguvaks aineks." Don McDonagh (1990: 7)

Kasutatud kirjandus:
1. http://www.artandculture.com/arts/artist?artistId=702
2. "100 aastat moderntantsu" Heili Einasto bakalaureusetöö, Eesti Entsüklopeediakirjastus
(Tallinn, 2000)