Referaat

Oskar Luts

 

 

 Milline oli tema lapsepõlv?

Oskar Luts sündis 7. jaanuaril 1887. aastal Tartumaal Palamuse kihelkonnas Kuremaa vallas Järvepere külas Posti talu vihusaunas. Kirjaniku isa, Kaarepere mõisakupja sulasest poeg Hindrik Luts, oli 1886. aastal nainud Posti talu noorima tütre Leena Jobso ning elatas oma peret puutööga, hiljem aga kingsepaametiga Palamusel. Hindrik ja Leena Lutsul oli veel kaks poega: kolmeaastaselt surnud Arnold ja Theodor, kellest sai ärilist ettevõtlikkust ilmutav tantsuõpetaja ning kinooperaator (üks esimesi eestlasi).

Arvestatavaid mõjutusi Oskar Lutsu vestmisande ja sünnipärase huumorimeele väljakujunemisel on andnud vaimuerksam emapoolne Jobsode suguvõsa. Eriti, aga kirjaniku vanaema Triino, kes oli hea muinasjutuvestja. Vanaisa Mardilt oli poiss kuulnud aga pajatusi päris- ja teoorjuse ajast. Lutsu lapsepõlv möödus Palamuse kirikualevis, kuhu koliti Oskari neljanda eluaasta paiku. Lutsud elasid Palamusel esialgu kehvas üürikorteris, hiljem enda ehitatud veskis järveäärses majas. Siin puutus Oskar maast-madalast kokku maa- ja alevikurahvaga, nende kõnekeele kujukuse ja rikkusega, millele andsid hiljem lisa Tartu tagahoovid ja apteegid. Õpinguid alustas Luts Änkküla külakoolis. 1895. aastal astus ta Palamuse kihelkonnakoolis.

Lahkumine Palamuselt…

1899. aasta sügisel sai Lutsust 2. klassi õpilane Tartu reaalkoolis. Linnaoludega pikaldaselt harjuv, sõnakehv ja pelgliku olekuga poiss ilmutas reaalkoolis kirjanduslikke huvisuundi: teda köitsid ühtviisi seiklusjutud ning Gogoli looming. Lutsu esimesed kokkupuuted kirjasõnaga olid toimunud piiblilugude, "Isamaa Kalendri", "Valguse" jutunurga ja mõne tõlkelise rahvaraamatu kaudu. Olulist osa noore Lutsu kirjandusliku maitse ja edasise elukäigu suunamisel etendas ülikooli raamatukoguhoidja ajalookanditaat A. Rastorgujev. Tema soovitusel hakkaski Luts valmistuma apteekrikutseks. 1902. aastal pärast apteekri õpilase eksami sooritamist sai talle 1903. aastal osaks kibe töö Kivisilla apteegis, kus ta oli sunnitud lahkuma Tartu apteekrite streigist osavõtu tõttu. Kuid ta jätkas apteekriõpilase elukutset. 1905. aasta detsembrist töötas ta Narvas Joaoru apteegis, kuid primitiivsete tingimuste tõttu lahkus ta taas Tartusse.

Esimesed katsed kirjaniku elukutse poole…

Sooritanud 1907. aasta mais apteekriabilise eksami, asus ta ajutiselt elama vanemate juurde Rakkesse. Seal kirjutas Luts näidendi "Joosep Ärkla", mille A. Jürgenstein täielikult maha laitis. Kuid vanemate soovil tuli teha lõpp sulemehe elule: Luts saadeti assistendina tööle Oppermanni pärijate apteeki Tallinnas. Sealsed vabamad tööolud võimaldasid jätkata kirjanduslikke katseid. Debüteerinud 1907. aasta veebruaris "Postimehes" Thomas Oskary varjunime all kohmaka luuletusega "Elu", hakkas Luts nüüd ajakirjanik J. Weidenstrauchi õhtusel kaastööd tegema "Päevalehele".

Kuid siis saabus kutse sõjaväeteenistusse. Taskus "Kevade" käsikirja esimesed peatükid, sõitis Luts 1909. aasta jaanuari algul Poolamaale Holmi, kust ta peatselt viidi üle Peterburi Semjonovi Aleksandri sõjaväehaigla apteeki. Seal leidis ta teisel teenistusaastal mahti "Kevade" juurde asuda. Jutustuse käsikiri äratas valvsa staabikapteni tähelepanu ning ta käskis tõlkida "Kevadest" mõned peatükid, et veenduda selle poliitilises ohutuses. Kuid see oli rikkunud Lutsu töötuju.

Tagasi Tartusse…

Sõpraderohkus ja teenistus suurlinnas ahvatles nooremat apteekrivelskrit pärast ajateenimise lõppu 1910. aasta detsembris edasi töötama Peterburi apteekides. Seal valmis ka konkreetsetele faktidele tuginev näidend "Pildikesed  Paunverest", mille jaoks kirjanikule andis materjali sünnikoha külastamine ja kirjavahetus omastega. Kuid 1911. aasta augustis pöördus Luts tagasi vaiksesse Tartusse, kus jätkas oma õpinguid. Apteekri elus kujunes pöördeliseks 1912. aasta 8. aprill, kus Eesti Kirjanduse Seltsi näitemänguvõistluse auhinnakomisjon määras Lutsule ergutusauhinna lustmängu "Pildikesed Paunverest" eest. Pärast seda väljus ta Toomas Oskari varjunime alt ning alustas tööd pooleli jäänud "Kevadega". Samal ajal esietendus 17. novembril 1912 "Kapsapää" , mis andis Lutsule noore andeka näitekirjaniku nime. "Ometi kordki elus siiski läheb mul toredasti. – Niihästi linnades kui maal lõhutakse mu "kapsapäid" ning autoritasu tuleb rohkesti", meenutas Luts seda ajajärku.

 Ilmub "Kevade"…

Mõni päev enne "Kapsapea" esietendust alustas "Postimehe" raamatukauplusest võidukäiku "Kevade" I, mille trükikulude katmine oli valmistanud algajale kirjanikule tõsiseid raskusi. Laiemale üldsusele tundmatu autori jutustusese väljaandmisest ei tahtnud kirjastajad midagi kuulda. Luts oli sunnitud riskeerima - palga arvelt saadud avansiga laskis ta trükkida 2100 eksemplari, mis hilissügisel müügile tulles läksid erakordse eduga. Kriitika võttis Lutsu esikraamatu vastu pinnaliste sõnavõttudega uudse ande ilmsikstulekust. Lugejaskonna siiras tunnustus tõi autorile üha kasvava populaarsuse ning esikteosega jäigi Luts rahva teadvusesse kustumatult püsima.

Järgmisel 1913. aastal ilmusid "Noor Eesti" kirjastusel "Kevade" II, rida ühevaatuselisi olupilte ("Kapsapää, "Ärimehed", "Pärijad"), komöödia "Paunvere" ja stiililiste ebakõladega draama "Laul õnnest". Neile järgnesid 1914. aastal skits "Mahajäetud maja", terava arvustuse osaliseks saanud romantilis- sümbolistlik jutustus "Kirjutatud on…" ja Gogoli "Revidendi" tõlge.

Algas I maailmasõda…

Alanud Esimene maailmasõda viis Lutsu 1914. aasta septembris farmatseudina tegevväkke. Peterburist suunati ta Pihkva välihaigla apteeki, sealt viidi detsembri lõpul üle Vilno (nüüdse Vilniuse) välihospidali apteeki. 1915. aasta jaanuarist augustini töötas Luts lahingutest ohustatud Varssavi haiglaapteegis, millele järgnesid evakueerimine Dvinski ja Vilnosse ning Vitebski. Vitebski väliapteegis oli Luts sõja lõpuni osakonnajuhatajaks. Ta ei viibinud küll lahingutules, kuid haiglate ja väliapteekide miljöö, sõja meeleheites lõtvunud ohvitserkonnaga tagala laastas mitmeti noormehe vaimu. Tervisehäirete tõttu süvenesid pessimistlikud eneseanalüüsid ja sünged meeleolud, mida mõneti leevendas vabal ajal kätte võetud raamat. Sõja rahutuid olusid trotsides proovis Luts jätkata ka loomingulist tegevust. Samal ajal tutvus Luts Holopovitši politseipristavi tütre Valentina Krivitskajaga, kes töötas Vitebski raudteevalitsuses.

Algab O. Lutsu vabakirjaniku elu…

Juulis 1917 laulatati nad Vitebski Uspenski kirikus. Demobiliseerituna jõudis ta pärast vaevarikast teekonda 1917. aasta sügisel Tartu. Jälle leidis ta tööd apteegis, kuid aasta hiljem vahetas ta ametikohta, asudes tööle Tartu ülikooli raamatukokku. Samal ajal ilmusid ka "Suvi" I ja II (1918-1919) ning romantilis-sümbolistlikud jutustused "Kirjad Maariale" (1919) ja "Karavan" (1920). Oli lõppenud Oskar Lutsu rahutu apteekri amet, mis rikastas kirjaniku elukogemusi ja andis hiljem ainet mitmele mälestusraamatule. Alates 1921 aasta lõpust tegutses O. Luts vabakirjanikuna Tartus.

Vabakirjanikuna Tartus…

Lutsu püsivaks elupaigaks jäi pärast Esimest maailmasõda Tartu. Väheliikuvat eluviisi ja rahu armastav, lahkus ta kodust vaid selleks, et suvitada Palamusel ja Elvas. Paar korda aastas viibis ta reuma ravil Haapsalus, tegi mõned kirjanduslikud kõnereisid Eestis ja külastas oma juubelipidustuste aegu 1937. aastal Tallinna.

Kirjutamisvilumus ja vestjaosavus tagasid talle elatusvõimalused. Aastas loovutas ta tavaliselt "Noor-Eesti" kirjastusele ühe kuni kahe teose käsikirja ning kirjutas ajalehtedele följetone. Apteekriamet, läbitehtud sõda ja mitmesugused eluvintsutused mõjustasid Lutsu alkoholi tarvitama. Kahjulik harjumus juurdus kirjanikus eriti Esimese maailmasõja ajast peale, põhjustades ajuti loominguliste võimete taandumist. Kui Luts 1906. aastal lõpuks oma vastvalminud majja kolis, tegutses ta memuaarikirjanikuna ning oma loomingu kogutud teosteks koondajana. Samuti avaldas ta maaainelise jutustuse "Jüri Pügal" (1945), samuti vesteid ja artikleid ning tõlkis A. Novikov-Proboi ja A. Serafimovitši jutustusi.

  Tänu ja elutee lõpp…

O. Lutsu kirjanduslikku tegevust hinnati kõrgelt. Esimese eesti kirjanikuna määrati talle 1941 personaalpension ja anti 1945. Eesti NSV rahvakirjaniku aunimetus; 1946 autasustati teda Tööpunalipu ordeniga.

Oskar Luts suri 23. märtsil 1953. aastal. Kirjanik maeti Tartu Tamme kalmistule, kuhu talle püstitati monument (autorid M. Saks ja E. Taniloo). Rahvakirjaniku kodus Tartus Riia tänavas avati 1946. aastal majamuuseum.