Eduard Vilde "Mäeküla piimamees"
TEOSE ANALÜÜS



Tervikmulje, mis mulle sellest teosest jäi, ei ole eriti hea. Siiski kuulub raamat eesti kirjandusklassika hulka ning seda loetakse kindlasti ka aastakümnete pärast.
Kirjandusvooluks oli realism, teos valmis aastal 1916 ning ta kuulub Vilde hilisemasse
loominguperioodi. Autor on sündinud 1865.a Virumaal, hariduse sai ta Tallinnas ning ka populaarsus
tuli mehele väga noorelt. Märkimisväärne on veel see, et Vilde oli Eesti esimene elukutseline
kirjanik.
Teos räägib autori jaoks kaasaegsest ajast, mil talurahvast valitsesid veel mõisnikud. Materjal on
pärit igapäevasest maaelust Eestis.
Jutt käib ühe perekonna lagunemisest mõisniku süü läbi. Probleemideks on taluinimese rikastumine,
võimalused, eetika, abielu ja armastuse keerukus, naise õigused ning liiga hiline kahetsus.
Näidatakse, milleks on üks talumees rikkuse nimel võimeline ja millised on ta väärtushinnangud,
unistused. Alguses nii silmipimestavalt hea võimalusena tundunud pakkumine muutub lõpuks Prillupile
ebameeldivaks. Mees kahetseb oma tegu, kuid selleks on juba liiga hilja. Ka kõige kangem naine poleks
suutnud pidevale terroriseerimisele, vihjamisele ja pealekäimisele vastu seista ning nii andiski Mari
alla - kuigi ta polnud sellega nõus, tegi ta, mis vaja ja tunnistas sedasi abikaasa võimu enda üle ja
oma vähest õigust enesemääramisele.
Sündmustik toimub Mäekülas - ühes väikeses külas, mida valitseb mõisnik Kremer. Paika on näidatud
looduslikult viljakana ja ilusana, inimesi töökatena.
Raamat algab sellega, kuidas mõisnik päevast päeva oma talupoegade töötegemist jälgimas käib ning
üksildast elu elab. Kuna ta otsib oma ellu vaheldust, otsustab mees sõlmida lepingu Prillupiga ja nii
anda oma valduses olev Jaani maa ja amet (ja Kurust kuuendik) Prillupi naise "kasutamise" vastu talle.
Pärast pikka vastusõdimist peab Mari sellega leppima ning mõisniku tahtmine saab teoks. Prillup hakkab
küll pärast seda kahetsema ning tahab naist tagasi, kuid on juba hilja. Mees joob tihti ja on
masenduses. Lõpuks jääb ta oma hobuse vankril tukkuma ja külmub surnuks. Mari põgeneb mõisniku juurest
koos lastega linna elama. Ta on oma endises abikaasas sügavalt pettunud.
Peategelane on Prillup, kõrvaltegelased Mari ja Kremer. Prillup tahab väga rikkaks ja tähtsaks meheks
saada, seetõttu näeb ta Mari vaid vahendina selle saavutamisel. Viimane on seevastu üsna jonnakas ja
isepäine, kuid mitte täiesti järeleandmatu. Võõraste vastu on ta trotsi täis, heaks näiteks selle
kohta on juhtum, kui mõisnik teda esmakordselt kõnetas ning tüdruk selle peale sõnakesti ei lausunud.
Kremer on üksik rikkur, kelle elu vajaski just noorust ja värskust, et vältida kibestumistunde
tekkimist.
Peategelane muutub teose jooksul palju - kui ta alguses hoolis vaid varast, siis lõpu poole mõistis
mees, et ka armastus ja abikaasa on väärtused, mida tuleks hoida. Võibolla mängis selles avastuses oma
rolli ka südametunnistus?
"Mäeküla piimamehe" stiil on igapäevane, kasutatakse mõningaid saksakeelseid väljendeid. Minu arvates
on liiga palju sisu jaoks väheolulist teksti, mis häirib põhitegevuse jälgimist. Kirjutamise ajal oli
aga see teos küllaltki hinnatud ning nii võib öelda ka praeguse aja kohta. Ka annab ta lugejale hea
realistliku pildi 19.sajandi maaelust - eks see ole muutnudki Vilde üheks olulisemaks kirjanikuks
realismiajastul.